Sain laupäeva, 17. veebruari kenal talvisel hommikupoolikul uskumatult räige tünga. Kavatsesin tutvuda Kuremaa äsja avatud suusaradade superkompleksiga ning jälgida raja veerest ava-rahvaspordiüritust “Vooremaa suusasõit”. Kohalejõudmise variandid läksid reede õhtul käest, jäi üle ainult kell 08.00 Jõgevalt väljuva liinibussiga Kuremaa bussijaama sõita. Veerandtunnise jalgsimatka järel jõudsin inimtühja metsa ning veel kümmekond minutit hiljem sama rahvarohkesse stardipaika. “Perkele! Hagu rajale” (Marja- Liisa Hämeläinenov? (nimi t?ehhi murdes) 1984. a. Sarajevo taliolümpiamängude võistlusrajal). Infostendilt leidsin sedeli ürituse (teistkordsest!) edasilükkamisest märtsi ning soovitusega lugeda edasist asjakohast infot Vooremaast. Ja kõik! Ei mingeid aadresse-telefone (21. sajand Euroopa Liidu liikmesriigis!) Tuli kell veerand kümme üks keskealine mees autost ja suundus suuskadel vaikselt rajale.
Mis edasi? Alustasin hääletus- jalgsimatka Kuremaa ja Mooritsa kaudu kodu poole. Metsa vahel õnnestus ühe Kuremaa PT vilistlasega sõidule saada. Olin matkanud kokku 6 kilomeetrit Sõidu ajal helistas mulle Andres Lippur ja raputas endale koormatäie tuhka pähe. Aitäh! Asi selles, et loodetud olulist lumelisa lõppeva nädala kestel ei tulnud ning raja lõppviimistlus jäi tegemata, Pala noortemaraton kah täna toimumas ja mis kõikvõimalikud suusasõidud veel täna-homme! Andrese jutust selgus, et (tsiteerin): “Vello Pütsep pidi ürituse edasilükkamisest neljapäevase Vooremaa kaudu teatama”). Peaksin selle peale omakorda tsiteerima kadunud Lennartit. Polnud muidugi vastavat teadet nimetatud ürikus.
Teeksime järeldused ja tegevuskava edasiseks helgemaks kevadeks!
Toomas, nõukogude geograaf- talimatkaja
