Nagu juba tavaks saanud, vaatavad Vooremaa tegijad natuke tagasi äsja lõppenud aastale ja käivad välja ka oma soovid uueks aastaks.
Jõgevamaa kultuuriellu jättis 2016. aastal kõige sügavama jälje II Eesti Naiste Tantsupidu. Näinud pisut lähemalt seda, kuidas selleks suursündmuseks aste-astmelt valmistuti ning mida kõike tuli teha selleks, et ligemale viis tuhat tantsijat ja publik end siin hästi tunneksid, võin öelda, et peotoimkondades kaasa löönud on väärt sügavat austust. Et nad 11. juuni proovipäevaks paremat ilma välja ei suutnud “nõiduda”, pole nende süü.
Naiste tantsupidude idee algatajast ja “vedurist” Airi Rütterist tuleb nüüd paraku kõnelda minevikuvormis: tema allajäämine kurjale haigusele oli üks lõppenud aasta kurvemaid noote. Aga eelkõige peaksime siiski õnnelikud olema, et selline inimene nagu Airi meil üldse olemas oli. Ilma tema fanaatilise usuta, et üleriigiline naiste tantsupidu siin, Jõgeval, võimalik on, poleks toimunud ei esimest ega teist pidu.
Aasta 2016 oli ka kahe Jõgevamaalt pärit eesti kultuuri suurkuju juubeliaasta: Betti Alveri sünnist möödus 110 ja Theodor Lutsu sünnist 120 aastat. Theodor Lutsu tähtpäeva silmas pidades alustasin Theodor ja Aksella Lutsu kirjavahetusel põhinevat artiklisarja. Lutsude ja nende kaasaegsete vahelise kirjavahetuse (kirjad ise asuvad praegu veel Brasiilias, mina saan kasutada nende fotokoopiaid) uurimine on pakkunud palju mulle endale, ent loodan, et huvitav on olnud ka nende lugude lugejatel. Suurim häda on see, et kui taas kirjadesse “kaevun”, ei raatsi ma nende omaette maailmast uneaja saabudeski välja tulla.
- aasta algab Theodor Lutsu vanema ja veelgi kuulsama venna, Oskar Lutsu 130. sünniaastapäeva tähistamisega. Ja loomulikult on ees veel palju põnevat. Aga kuskil ajukurdude vahel tiksub ka tilluke mure, et mine tea, kuidas haldusreform meie kultuurielu mõjutab. Et ega see hea, mis meil praegu paljudes piirkondades olemas on, suurvaldade kontekstis äkki lahjene või sootuks kaotsi lähe.
RIINA MÄGI
Möödunud 2016. aastast jääb meelde ilus päikeseline hiliskevad ja sellele vastukaaluks üsna vihmaseks osutunud suvi. Kindlasti oli 2016. aasta oluline selle poolest, et toimusid läbirääkimised väga paljude omavalitsuste vahel üle kogu Eesti, sealhulgas Jõgevamaal ning Põltsamaa piirkonnas. Äsja lõppenud aasta viimasel Põltsamaa linnavolikogu istungi meenutati, et esimesed läbirääkimised omavalitsuste liitumise eesmärgil toimusid sealkandis juba veerand sajandit tagasi. Kahju, et algselt oluliselt suuremast seltskonnast otsustasid Põltsamaa piirkonnas ühisesse omavalitsusse koonduda neli omavalitsust, mille tulemusena jäi kavandatud ühisomavalitsus esialgu plaanitust väiksemaks. Seetõttu jäi veidi puudu 11 000 elaniku piirini jõudmisest, millega oleks kaasnenud riigi poolt lubatud täiendav rahaline preemia.
Üleriigilises plaanis oli kindlasti tähelepanuväärne valitsuse vahetumine, mis loob eeldused viimastel aastatel tekkinud seisaku lõpetamiseks ja eluga edasi liikumiseks. Samuti oodati põnevusega meie presidendivalimiste tulemust, kus täiesti ootamatult jõudis Kadriorgu kampaanias mitte kaasa löönud ja seni avalikkusele üsna vähe tuntud inimene.
Maailmas oli kindlasti oluline läbi raskuste ja valusate kaotuste saavutatud vaherahu Süürias, mis on siiski väga palju parem lõputust sõjategevusest ja äärmuslaste võimutsemisest. Maailma üllatas kindlasti ka Donald Trumpi valimine USA presidendiks, mida erinevad inimesed hindavad täiesti erinevalt: ühed väga positiivselt ja teised väga negatiivselt.
Käesolevalt aastalt loodan eelkõige ilusat päikeselist suve, sest halle, sombuseid ja vihmaseid ilmasid on meie põhjamaises kliimas lausa talumatult palju. Kui suvel korralikke soojakraade ja piisavalt päikesepaistet ei ole, siis saavad “akud” kehvalt laetud ja talveaega on nii päris keeruline üle elada.
Uuelt valitsuselt loodan julgeid ja suuri otsuseid. Näiteks seda, et võetaks vastu tõsine otsus Tallinna-Tartu maantee kogu pikkuses väljaehitamiseks neljarealisena ning loobutaks Põltsamaa ja Tartu vahele kavandatavate möödasõidualade ehitamisest. Aina enam kuulen erinevates seltskondades arvamusavaldusi selle kohta, et Eesti kaks suuremat linna peaks neljarealise maanteega ühendatud saama. Samuti loodan, et uuel valitsusel jätkub julgust muuta Rail Balticu esialgselt kavandatud trassi ning suunata ka Rail Baltic läbi Tartu. Tartu on Pärnust rahvaarvult 2,5 korda suurem ning Tartul on ka linna lähiümbruse ja mitme maakonna näol Eesti mastaabis küllalt rahvarohke tagamaa. Mitte et Rail Baltic hakkaks läbima üht Eesti kõige hõredamini asustatud piirkonda Edela-Eestit.
USA uue presidendi ametisse astumist silmas pidades loodan tõsist pingelõdvendust maailma kahe sõjaliselt võimsa riigi, USA ja Venemaa vahel, sest heanaaberlikud ja teineteist aktsepteerivad suhted on mõõtmatult parem variant pidevast pingete üleskruvimisest. Olenemata sellest kui keeruliseks läbirääkimised kahe suurriigi vahel osutuvad. Samuti loodan, et meil kõigil läheb alanud aastal paremini kui möödunud aastal läks, et kasvab Eesti majandus ja selle tulemusena suurenevad inimeste sissetulekud, et üha rohkem Eestist “marjamaaleˮ suundunud inimesi tuleb siia tagasi, et väheneb maapiirkondadest ja väiksematest asulatest tööealise elanikkonna lahkumine. Maailmas loodan eelkõige turvalisuse kasvu.
TOOMAS REINPÕLD
Lõppenud aastat pole põhjust taga nutta – oli huvitav, vahest isegi liiga. Õnneks on haldusreformiga asi sealmaal, et meie maakonda jääb kolm suuremat omavalitsust ja maakonna põhjapiir nihkub paarkümmend kilomeetrit edasi. Mis saab lõunapiirist, pole teada. Sealt võib lahkuda kaks omavalitsust. Hämmastab uue valitsuse selgrootus haldusreformi läbiviimisel. Lastakse lihtsalt köiel lohiseda, siis on pärast hea öelda, et ise tahtsite…
Paraku näitasid need läbirääkimised sedagi, et teatud asjade nimel ollakse ikka valmis tegema päris hulle tükke, mõtlemata sealjuures inimestele. Kuhu jääb eneseväärikus? Oma kodupaiga patrioodid peaksime küll niipalju olema, et end mitte sandikopikate eest maha müüma hakkata… Aga tänapäeval maksab ainult raha, kui keegi räägib mingitest väärtustest, vaadatakse teda kui idiooti…
Haldusreformi varjus käib tegelikult juba ammu riigireform ja nendest “saavutustest” peame me ikka ja jälle kirjutama. Ka uuel aastal. Autoregistrikeskus jäi meile siiski kolmeks päevaks tööle ja sõidueksameidki saab mõnda aega veel siin taha. Aga edasi?
Sügisel on valimised. Seega ootab ees tohutu ports populismi, millest tuleb lihtsalt läbi närida. Uuelt aastalt ootaks ja loodaks rohkem selgust. Ja tegelikku inimestest hoolimist.
HELVE LAASIK
