Vooremaa tegijad olid tagasi koolis

Augusti lõpus leidsin postkastist kirja MTÜlt Tagasi Kooli, millega kutsuti üles kooliõpilastele oma tegemistest rääkima. Seekord olid külalistunniandjad eriti oodatud Võru, Hiiu, Pärnu, Viljandi, Ida-Viru, Lääne, Valga, Põlva ja Jõgeva maakonnas.


Esialgu ei kippunud lehetoimetuses keegi mu jutule positiivselt reageerima, aga kui MTÜ Tagasi Kooli kommunikatsioonijuht Kelli Seiton mulle ühel tööpäeval helistas ja teist tunniandja nime päris, oli peatoimetaja Tiit Lääne kohe nõus. Oleksin ma teadnud, et pean talle organisatsiooni kommunikatsioonijuhi „peale saatma“, oleksin ma seda juba varem teinud… Otsustasime keskenduda oma koolitunnis pigem gümnaasiumiõpilastele ja teha seda koolis, kus me varem väga palju käinud pole.

Esimesed mõtted vormuvad tunnikavaks

Saime Tagasi Kooli meeskonnalt vajalikud õppematerjalid, et põnev tund ette valmistada. Olgem ausad, 45 minutit on iseendast ja oma tööst rääkimiseks liiga lühike aeg, kuid materjal tuli kokku tõmmata ja siiski kolmveerand tunni sisse ära mahtuda. Olime kahevahel, kas anda õpilastele ka mõni praktiline ülesanne, millega õpetada intervjueerimise võtteid, või lihtsalt rääkida sellest, millised on ajakirjanikuks olemise võlud ja valud.

Asusin tunni kava ja slaidiesitlust ette valmistama. Tund ootas meid 4. septembril, kui õpilased olid esimest täispikka päeva taas koolis.

Esmane slaidiesitlus koosnes ülevaatest meie lehest ning andis teavet ka sellest, kes me oleme, kust me tuleme ja millega varem tegelenud oleme. Juurde mõned illustreerivad pildid põnevamatest esikülgedest. Püüdsin toimetuse hommikuste koosolekute ilmestamiseks leida head fotot unistest inimestest ja kohvitassidest, kuid piirdusin vaid haigutava iseendaga.

Tunnikava koostamine oli paras katsumus, sest iga tunni osa pidi kindlat eesmärki täitma. Lisaks tuli arvestada ajalise piiranguga. Vahetasime Kelliga kirju, täpsustasime, kas ja kuidas oma päevast võime loo kirjutada ning millega arvestama peame. Saime teada, et anname tundi Oskar Lutsu Palamuse gümnaasiumis. Pidades silmas, et Palamuselt tuli „Kevade“, oli ülesanne natuke uhke ja tähtis ka.

Kuid tagasi tunnikava juurde. Nii nagu igal ettevõtmisel, peab ka tunnikaval olema selge algus ja lõpp ning tuumakas sisu. Püüame head sisu pakkuda oma lehes, seega tuli seda pakkuda ka õpilastele. Otsustasin pikkida sisse veidi teooriat, segades hulka juhtumeid igapäevaelust, et neile rohkem põnevust pakkuda. Õnneks on meil aastatega üht ja teist kogemustepagasisse siiski kogunenud. 

Ärevus poeb põue alles viimasel hetkel

Tunni andmise päeva hommikul selgub, et peatoimetajat on tabanud külmetus. Seetõttu tuleb minul rohkem rääkida. Mõtleme Tiit Läänega viimased nüansid läbi, võtame kaasa mõned varem ilmunud lehenumbrid ja asume Palamuse poole teele. Kui mul enne närvi sisse pole tulnud, siis kooli juurde jõudes poeb väike ärevus siiski hinge.

Meid juhatatakse kolmandale korrusele, klassi number 309. Kohe algab vahetund, klasside uksed paiskuvad lahti ja kümned õpilased jooksevad õue värsket õhku hingama. Astume meile määratud eesti keele klassi ning 11. klassi õpilased võtavad meid vastu.

Meile vaatab vastu seitse säravat silmapaari. Küsimusele, kas kogu tunnist võib Vooremaasse ilmuda ka lugu ja foto, noogutatakse, ning üks tütarlastest kahetseb, et kui ta oleks sellest eelmisel õhtul teada saanud, oleks ta jõudnud end korda sättida. Klassist kostub vaikseid naerupahvakuid.  

Juttu päevapoliitikast ajalehe valmimiseni

Selgub, et õpilased loevad agaralt ka paberväljaandeid, mille üle on meil hea meel. Vooremaastki on nad kuulnud ning ka lehte lugenud. Kaasavõetud lehenumbrid leiavad kasutust ja õpilased loevad agaralt uudiseid. Küsides, kuidas noored ajakirjaniku tööpäeva ette kujutavad, pakuvad nad, et enamasti kulub meie päev kirjutamisele ja arvuti kasutamisele.

Räägime lisaks enda kogemustele ka meediast üldiselt, puudutame veebiväljaandeid ning maakonnalehti, räägime spordiuudistest ja uurime, kuidas õpilased haldusreformi suhtuvad. Gümnasistid tõdevad, et haldusreform neid ei puuduta, õpetaja möönab, et ilmselt puudutabki see rohkem näiteks kooli juhtkonda. Meenutame suuremaid lugusid ja anname nende sünnist põgusa ülevaate. Mõned lood pälvivad õpilaste tähelepanu rohkem, mõned vähem. Räägime pressiga suhtlemise alustõdedest ja julgustame neid alati oma õiguste eest seisma.

Vestleme veidi poliitikast ja natuke ka õpetajatööst ning jõuame arusaamale, et nii õpetaja kui ka ajakirjaniku tööpäev ei lõpe pelgalt ukse enda järel sulgemisega, vaid suur osas sellest jätkub õhtul kodus. Rasked tööd on mõlemad, kuid see-eest hulganisti rahuldust pakkuvad, sest võimalusi oma tööd hästi teha on kümneid ja sadu, kui mitte tuhandeid.

Meie jutu katkestab koolikell ning õpetaja tõdeb, et me vestlus oli meedia ja mõjutamise kursusele heaks alguseks, sest varsti õpivad õpilased nii meediakriitilist mõtlemist kui ka seda, et mitte alati ei tasu ainult pealkirjaga piirduda. Ajal, mil meediat raputavad lood ajakirjanikest ja nende tööst, on selliseid kursusi ja ettevõtmisi väga-väga vaja.

Teel Jõgevale tõdeme, et tund läks asja ette. Rõõmsad õpilased huvitusid ajakirjandusest ning said veidigi rohkem meie igapäevaelust teada. Ja rohkem me soovida ei oskakski.

KERTTU-KADI VANAMB

blog comments powered by Disqus