Käesoleva aasta maikuus täitub Voore Tuletõrje Seltsil juba seitsmeteistkümnes tegutsemisaasta. Riikliku komando sulgemise järel kohalike aktiivsete meeste eestvedamisel tekkinud vabatahtlikku päästeseltsi kuulub käesoleval ajal kaksteist liiget, meeste kõrval panustab oma vaba aega kodukandi turvalisemaks muutmisesse ka üks naine.
MTÜ Voore Tuletõrje Seltsi juhatuse liikme Kaljo Lalini sõnul loodi Voorel vabatahtlik päästeselts pärast sealkandis tegutsenud riikliku päästekomando uste sulgemist.
“1998. aastani oli Saare vallas kaks riiklikku komandot,” lausus Kaljo Lalin. “Üks tegutses Saarel ja teine, endine Lembitu kolhoosi komando, Voorel. Kui need kaotati, jäid kõige lähemad riiklikud komandod Jõgevale, Palamusele ja Mustveesse.”
Osaleb aktiivselt õppustel
Kaljo Lalini kõrval olid Voore Tuletõrje Seltsi algatajate hulgas ka Üllar Maasing ning endine vallavanem Jüri Morozov. “Istusime kolmekesi maha ning otsustasime, et teeme Voorele jälle sellise tuletõrjeseltsi nagu siin esimese Eesti Vabariigi ajal oli.”
Seltsi põhikiri kinnitati 2000. aasta 3. mail, käesoleval ajal kuuluvad selle juhatusse Kaljo Lalin, Üllar Maasing ja Taivo Lalin.
Kolmekesi alustanud vabatahtlikus päästekomandos on hetkel kaksteist liiget, seejuures kuulub Voore päästjate hulka ka üks naine. “Ta jõudis meie seltsi tänu sellele, et ka tema abikaasa on pritsumees,” märkis Kaljo Lalin. “Väljasõitudeni ei ole ta küll veel jõudnud, aga õppustel osaleb aktiivselt.”
Voore Tuletõrje Seltsi liikmete arv võiks olla ka poole suurem. “Meil võib seltsis olla kuni kakskümmend neli inimest,” selgitas Kaljo Lalin, kes 72aastasena on hetkel kõige vanem seltsi liige. “Inimestest hetkel meil küll otseselt puudust ei ole, aga juurde võiks alati keegi tulla.”
Noortel meestel huvi jätkub
Vabatahtliku päästekomando juhti rõõmustab kohalike noorte meeste huvi päästetöö vastu. “Seltsiga soovib praegu liituda kolm meest, kes varsti lähevad juba ka kursustele,” ütles ta. “Pensionile seltsi tegutsemisaja jooksul aga mindud ei olegi. Kellel armastus selle ala vastu veres on, see siit ka ära ei lähe.”
Häireolukorra tekkides peab Voore Tuletõrje Selts sündmuskohale saatma vähemalt kolm meest, ettenähtud reageerimisajaks on kümme minutit. “Valves meil kedagi ei ole,” lausus Kaljo Lalin. “Kui kõne tuleb, siis hakkame vastavalt paikapandud süsteemile tegutsema. Häirekeskuse kõne peale helistan järgmisele mehele, tema aga järgmisele. Kui mina hakkaksin kõigile helistama, raiskaks see liigselt aega. Auto on alati stardivalmis ning teada on ka see, kes meestest parasjagu kodus on. Õhtuti ja puhkepäevadel on vabatahtlike päästjate kokkusaamine kergem, argipäevadel käivad aga paljud linnas tööl.”
Kasski on puu otsast alla toodud
Ligi seitsmeteistkümne tegutsemisaasta jooksul on Voore vabatahtlikud päästjad hankinud suure kogemustepagasi, tegutsetud on nii ümbruskonnas kui ka kaugemal puhkenud tulekahjudel. “Meie tegutsemispiirkond on kahekümne viie kilomeetri raadiuses, käinud oleme nii Jõgeval kui ka Mustvees riiklikke komandosid toetamas,” ütles Kaljo Lalin. “Töö oleneb olukorrast, tulle ja suitsu sisse sukeldumised jäävad aga loomulikult riiklike komandode meestele, kuna meil sellist varustust ei ole. Oleme abiks olnud ka maastikupõlengutel ning loodusõnnetuste tagajärgede likvideerimisel. Kõik päästekomandode tavapärased asjad oleme läbi teinud, ka ühe kassi oleme puu otsast alla toonud,” lisas ta muiates.
Vabatahtliku päästekomando kasutuses olevad ruumid ostis Voore Tuletõrje Selts kohalikult põllumajandusühistult. “Ruumide remondiks tegime PRIA-le taotluse,” ütles Kaljo Lalin. “Saadud raha eest valasime uued põrandad ning vahetasime uksed ja aknad, samas oleks ruumide soojemaks muutmiseks kindlasti veel vaja ka lagedele soojustust lisada.”
Voore Tuletõrje Selts kasutab hetkel kolme päevinäinud päästeautot. “Riiklikust komandost saime endale kahe silla veoga GAZ-66, Värskast tõime lisaks ka seal mitu aastat seisnud Magirus-Deutzi kustutusauto,” ütles Kaljo Lalin. “Viimane on ikka päris vana, 1961. aasta väljalase, õnneks on ta siiani vastu pidanud. Paakautot meil ei ole, küll on aga olemas Mercedese redelauto. Autode hooldamise ja remondiga saavad meil omad mehed hakkama, vajadusel oleme ka ümbruskonnast abi saanud. GAZ-66 varuosi oleme näiteks saanud Jõgevalt ja Lähtelt.”
Kasutatav tehnika ning varustus ongi Kaljo Lalini sõnul vabatahtliku päästeseltsi peamiseks murekohaks. “Selles osas on meil kindlasti mitmeid unistusi,” ütles ta. “Sooviksime saada siia paremaid masinaid ning kindlasti tahaksime vähemalt ühte uut kahe silla veoga päästeautot. Oleme kuulnud, et käesoleval aastal uuendab päästeamet riiklike komandode autoparki ning vanad päästeautod antakse vabatahtlikele. Need on aga ühe silla veoga, metsatulekahjude ajal seisavad nad näiteks tee peal rivis ning ei pääse sündmuspaigale ligi.”
Varustust jagatakse näpuotsaga
Kaljo Lalini hinnangul vajaks lähiajal kindlasti väljavahetamist ka vabatahtlike päästjate kasutatavad jalanõud. “Varustust antakse meile näpuotsaga,” lausus Voore päästjate juht. “Riided ja kiivrid on olemas, aga jalanõud on viletsavõitu. Kummikud on nii kitsa liistuga tehtud, et ei lähe meestele jalga. Nahksaapad oleks paremad, kasutusel võiks olla sama riietus, mis riiklikes komandodes.”
Päästeliidu toel said Voore Tuletõrje Seltsi liikmed endale hiljuti ka pidulikud paraadmundrid. “Mundreid saame kanda seltsi üritustel ning teistel pidulikel sündmustel,” lausus Kaljo Lalin. “Detsembris organiseerisime seltsi liikmetele ja nende peredele jõulupeo, kus tegime ka ühise pildi. Suhtleme tihti ka teiste ümberkaudsete vabatahtlike tuletõrjeseltsidega.”
Voore Tuletõrje Seltsi juhatuse liige Kaljo Lalin on oma elust juba peaaegu viiskümmend viis aastat päästetööle pühendanud. “Selle aja jooksul olen igasuguseid asju näinud, aga kõige koledamad on ikka need, kus inimesed, eriti lapsed, on tulle jäänud,” ütles ta. “Algul käisid sellised asjad mitu päeva peas ringi, aga eks inimene harjub kõigega. Midagi pole teha, keegi peab ju ka seda tööd tegema.”
Õnneks on inimesed nende aastate jooksul tuleohtudest ka teadlikumaks saanud. “Ajapikku on pilt paremaks läinud,” kinnitas Lalin. “Inimesed on tänapäeval teadlikumad ning kindlasti ka ettevaatlikumad. Oleme käinud kodudes suitsuandureid üles panemas ning näinud, et paljudes majades on olemas ka pulberkustutid. Inimesed saavad aru, et midagi sellist peab kodus olema.”
Voore vabatahtlikud päästjad on Kaljo Lalini sõnul aidanud Saare valla elanikel paigaldada kodudesse rohkem kui kakssada suitsuandurit. “Inimesi on suitsuanduri vajalikkuses väga lihtne veenda,” ütles ta. “Meil on olnud ka näiteid, kus suitsuandur on otseselt elu päästnud. Panin ühe üksikult elava viinanina kodus päeval suitsuanduri üles ning juba samal õhtul läks tema maja põlema. Mehe elu päästis röökima hakanud suitsuandur, ta ärkas üles ning sai toast välja, maja põles aga seest enam-vähem tühjaks.”
Päevast päeva tehtavast tööst leiab kogenud päästjat ka rõõmsaid hetki. “Rõõmu teeb kõige rohkem just see, kui kõik on korras,” lausus Kaljo Lalin.
MATI ALEV
