“Näete: oksad ei pea marjade raskusele vastu ning painduvad maha või suisa murduvad. Kui marjad korjatud, tuleb istanduses suurem toestamis- ja puhastustöö ette võtta,” ütles Vello Kana, lisades samas, et nii suure istanduse puhul pole osa põõsaste murdumine tegelikult teab mis katastroof, seda enam, et hävinud põõsa asemele kasvab juurevõsudest peagi uus. Kuigi astelpaju ei kuulu tegelikult üldse pajuliste, vaid hõbepuuliste perekonda, on ta paju moodi kiire kasvaja ja vintske võrsete ajaja küll: kui istandust suve jooksul neli korda ei niidetaks, oleksid põõsavahed sügiseks võssa kasvanud.
Vello Kana kolmehektarine astelpajuistandus on rajatud 2000. aastal. Just seda aastat võib pidada astelpajukasvatuse laiema leviku algusaastaks Eestis. Alternatiivina traditsioonilisele põllumajandustootmisele on seda propageeritud nii sellepärast, et astelpaju on kasvutingimuste suhtes üsna vähenõudlik ja samas tootlik, kui ka sellepärast, et astelpaju marjad on ühed täiuslikumad taimsete vitamiinide allikad: peale C-vitamiini sisaldavad need vitamiine B1, B2, B6, B15, P ja E ning karotinoide, lisaks sellele aga ka koliini, flavonoide, kumariine, parkaineid, eeterlikke õlisid, rasvhappeid ja mineraalaineid. Nii et peale toiduainetetööstuse on need väärtuslikuks tooraineks farmaatsia- ja kosmeetikatööstusele.
Nõuab teadmisi
Teatud ringkondades olevat levinud arvamus, et astelpaju, mille meditsiinis kasutamise kohta esimesed teated Tiibeti kroonikates ja mis Venemaal väga levinud kultuur, ei taha Eesti tingimustes kasvada.
“Siberi sordid, mida meile algul sisse toodi, ei võtnud siin tõepoolest hästi vedu, aga Moskva Botaanikaaias aretatud sordid sobivad Eesti tingimustes kasvatamiseks hästi,” ütles Vello Kana, kelle istandusest võib leida nelja Moskvas aretatud sordi ? ‘Botanit?eskaja ljubitelskaja’, ‘Botanit?eskaja aromatnaja’, ‘Lut?istaja’ ja ‘Gibrid persika’ ? esindajaid. Samas möönis Kana, et niisama hea õnne peale maha torgates ei saa asja ka Moskva sortide istikutest, vaid istanduse rajamine ja hooldamine nõuab ikka teadmisi. Tal endal oli selle võrra lihtsam alustada, et hariduselt on ta metsamees ning oma diplomitöö tegi ta istutusmaterjali kasvatamise teemal. Küsimusele, kas ta on nõus oma teadmisi ka teistele huvilistele jagama, vastas Vello Kana:
“Kui mõistlik inimene tuleb ja arukalt küsib, siis kindlasti. Ja konkurentsi kartmise asemel olen ma ise huvitatud sellest, et astelpajukasvatajaid Eestis rohkem tekiks: mida rohkem on toodangut, seda lihtsam on lahendada marjade töötlemise ja astelpajutoodete turustamise küsimusi. Praegune toodangu maht ei võimalda veel eraldi tootmisliini käima panna. Möödunud aastal kogusime koos teiste suuremate astelpajukasvatajatega oma saagi kokku ja lasksime ASis Salvest tellimustööna astelpajumoosi valmistada. Tänavu teeme panuse eelkõige mahlale, aga küllap tellime muudki.”
Suurtesse kauplusekettidesse pole astelpajumoosiga veel “sisse murda” suudetud, ent väiksemate partiidena on suudetud seda turustada nii Eestis kui ka piiri taga.
Tolmlemine õnnestus
Vello Kana astelpajuistandusest tuli esimene saak möödunud aastal. Tänavune saak on oluliselt suurem ? tänu sellele, et kevadine tolmlemine hästi õnnestus. Hästi õnnestus see aga seetõttu, et isastaimi on nüüd piisavalt ja need on elujõulised. Astelpaju on nimelt kahekojaline tuultolmleja taim: emasõied asuvad ühel ja isasõied teisel isendil ning õietolm kandub edasi tuule abil.
Üüratu saagi koristamist alustati 18. augustil. Kuni kooliaasta alguseni andsid korjajate hulgas tooni kooliõpilased, nüüd aitavad sõbrad-tuttavad. Õnneks saavad jõudumööda aidata ka oma pere lapsed: Tartu Ülikooli tudengist Silja, kevadel Nõo Reaalgümnaasiumi lõpetanud Margus ja Jõgeva Gümnaasiumi abituriendist Urmas. Margus ja tema Nõo-aegne klassivend Marti Jeltsov astusid küll mõlemad kõrgkooli, ent otsustasid kõigepealt siiski kaitseväes oma aja ära teenida. Kuna kaitsevägi ootab poisse “püssi alla” alles oktoobris, saavad mõlemad praegu hommikust õhtuni Kanade astelpajuistanduses rassida. Neljandat päeva on nendega kambas Räpina Kõrgema Aianduskooli praktikant Rait Paluoja. Noormehed ei korja marju käsitsi, vaid mehhaniseeritult: Tartu füüsikaõppejõud Hando Kruuv on nimelt konstrueerinud trimmeri baasil sellise masina, mis marjad oksa küljest lahti raputab. Või õigemini oksa marjade küljest, täpsustas Vello Kana. Käsitsi ja masinaga korjajad suudavad ühtekokku korjata umbes pool tonni päevas, aga töö on ikka alles poole peale saamas.
“Tänavu valmisid marjad külma kevade tõttu hiljem ning koolieelset aega jäi koristuseks liiga vähe. Tuleval aastal loodan saaki varem saada. Ning kui kõik plaanipäraselt läheb, tulevad siis appi marju korjama Voore Põhikooli töö- ja puhkelaagri lapsed. Läbirääkimised õppealajuhataja Mare Maasikuga käivad ning nad lubasid juba sel sügisel tulevast objekti vaatama tulla. Töö peaks Voore kooli lastele seda enam sobima, et neil on õppekavas ka aiandustunnid,” ütles Vello Kana.
Tulevikuplaanid
Järgmiseks hooajaks tahab Vello Kana rajada sorteerimisruumi ja panna tööle jahutuskambri. Viimane võimaldab kokku hoida eelkõige transpordi arvelt: praegu tuleb päeva jooksul korjatu samal päeval Tartusse külmhoonesse toimetada, kahe kuni neljakraadise plusstemperatuuriga jahutuskambris saaks marju aga kuni neli päeva hoida ja viia ära suurema koguse korraga.
Pannes rõhku rohkem n-ö tööstuslikule korjamisele, pole Kanadel oma astelpaju talvevarusid veel aega talletada olnudki. Aga kindlasti pannakse mingi kogus marju sügavkülma, kust neid hea võtta ja niisama naturaalsel kujul tarvitada.
“Mahla on poisid küll köögikombaini abiks võttes aeg-ajalt teinud. Maitseb hea ja mõjub kui energiapomm,” ütles Vello Kana. “Meil on tekkinud juba tuttavate ringki, kes tulevad ja enda tarbeks marju korjavad. Mõned on öelnud, et need pereliikmed, kes talve jooksul astelpajumarju ei söönud, jäid grippi, aga kes sõid, ei jäänud. Mine võta kinni, kas see õige on või vale, aga sportlastele soovitatakse astelpajumahla energia taastamiseks küll. Eriti talisportlastele: talvel on ju vitamiinipuudus kerge tekkima.”
Astelpaju kõiki häid omadusi pole siinkohal ruumi üles lugeda, samuti haigusi, mille vastu selle põõsa marjadest, lehtedest ja koorest valmistatud preparaate kasutatakse. Kes huvilisem, võib otsida lisainfot veebilehelt www.astelpaju.ee. Aga vähemasti Vello Kana mäenõlval asuv astelpajuistandus on ka lihtsalt silmale kena vaadata. Eriti praegu, mil kollakad-punakad marjad hallikasroheliste lehtede vahel tooni annavad. Eestimaa külamaastik on saanud juurde ühe natuke eksootilise, aga mitte võõristust tekitava aktsendi.
RIINA MÄGI
