Juba Vana-Kreeka filosoof Herakleitos kinnitas, et samasse jõkke pole võimalik kaks korda astuda. Akvarellist Rein Mägar, kelle näitust praegu Betti Alveri Muuseumis näha saab, seda küll üritas, ent pidi tõdema, et Herakleitosel oli õigus.
Ühte jõkke üritas Mägar astuda mitte otseses, vaid kaudses mõttes — ta püüdis üht ja sama jõeäärset motiivi maalida kolmel korral. Ehkki aluseks oli üks ja sama foto (jõge ennast ju ateljeesse ei tassi!), tuli pilt iga kord erinev. Jõgeval Betti Alveri Muuseumi saali otsaseinas ripuvad need kolm akvarelli, mis valminud aastatel 2006, 2008 ja 2010, kõrvuti, nii et iga soovija võib veenduda Herakleitose väite tõesuses.
„Juba värvi segamise tulemus on iga kord erinev ning erinevalt käituvad iga kord ka vesi ja värv, mis paberil kohtuvad,“ ütles Rein Mägar, põhjendades, miks pilt sama motiivi kasutades iga kord siiski isemoodi tuleb. Erinev on iga kord ka maalija meeleolu ning tahab ta või ei taha, jätab seegi pildile oma jälje.
Muuseumi saalis kamina kohal ripub näiteks pilt, mille Rein Mägar maalis kurbade mõtete mõju all. Ta ise usub, et seda Tartust Emajõe äärest „napsatud” motiivi — kõrkjarägastikust välja voolavat vett — oleks saanud ka rõõmsates toonides maalida. Seekord tuli sellest aga peaaegu mustvalge pilt, mida ilmestavad vaid mõned punakad ja sinakad pintslilöögid. Pildi allkiri „Valu jääb vähemaks” lubab siiski aimata, et kunstnikul hakkas pärast maalimist kergem, sest osa valust läks pildi sisse. Või uhtus selle minema pildil voolav vesi.
Piisab eestimaistest jõgedest
Rein Mägari seekordne näitus ongi pühendatud voolavale veele ning kannab pealkirja „Jõgi”. Meremaalijana on Jõgeva publik Mägarit ennegi näinud, jõeteema tema käsitluses on uus elamus.
„Ehkki ma olen ka Niagara juga näinud, piisab mulle maalimiseks Eesti jõgedest,” ütles Rein Mägar. „Õigupoolest piisab mõnikord väikesest ojastki, kui selle ääres juhtub olema mõni huvitav puu, lopsakad rohukõrred või muud seesugust.”
Jõeteema arvas Mägar Jõgeva näituse jaoks sobivat sellepärast, et linn on ju oma nimegi saanud siit läbi voolava jõe Pedja järgi. Pedjaga on kunstnik juba lapsepõlvest tuttav, sest tema lapsepõlvekodu on Jõgevalt vaid viie kilomeetri kaugusel.
„Kui lapsena Jõgeval poes või juuksuril sai käidud, siis sai ikka sillalt jõkke vaadatud ja vette sülitatud,” meenutas Rein Mägar. „Mäletan ka oma esimest n-ö kassipojatehnikas jões ujumist, mis oleks peaaegu et halvasti lõppenud: ma oskasin ju ainult ühes suunas edasi liikuda, aga tagasi kaldale jõudmiseks oli vaja osata ka ümber pöörata. Esimesed kalapüügikogemused sain samuti Pedja ääres: meil oli Pedja rabas heinamaa ning sel ajal, kui ema ja isa heina tegid, proovisin mina õngitseda. Mäletan siiamaani seda purakat turba, kes mul ükskord õnge otsast ära läks.”
Liikuvas vees on Rein Mägari sõnul eriline jõud, mis inimest kaasa tõmbab, midagi tegema sunnib.
Korallkee ja vihmavari
Näitusepilte maalides ei unustanud kunstnik ka seda, kellele on pühendatud näitusepaigaks olev muuseum. Ning ega siis Betti Alverile mõeldes jõge sootuks unustama pidanud: tal on ju näiteks selline luuletus nagu „Korallid Emajões”. See on pealtnäha ilus ja rahulik tekst, ent selles kajastuvad ka rängad mälestused, mis seotud luuletaja esimese abikaasa arreteerimise ja Siberisse saatmisega. Sestap on luuletusest inspireeritud pildile sinise, musta ja valge kõrval saanud räiget punast ning jupike raudset teedki, mida mööda Siberi-rongid sõitsid. Korallidest kaelakee, mille Alver kord erilises tujus Emajõkke pillas, on samuti pildile mahtunud. See on õieti ainuke selgelt välja maalitud detail pildil.
Näitusel on teinegi Alveri loomingule pühendatud pilt: sellelt leiab punase vihmavarjuga neiu. Luuletust tulipunasest vihmavarjust mäletavad koolipõlvest ilmselt kõik.
„Tegelikult on Betti Alveril ka üks luuletus Pedja jõe äärsetest pajudest, aga seda lugedes ei tõusnud mulle õige pilt silmade ette. Kui luuletuses kirjeldatud pildile loodusest mingi vaste leiaksin, siis ehk oleksin küps ka sellist Alverile pühendatud pilti maalima,” ütles Rein Mägar, kes oma näitusega „Jõgi” näitab jätkuvat kõrgvormi akvarelli alal, mis on üks keerulisemaid, raskemini omandatavaid ja kapriissemaid tehnikaid kunstis.
Akvarelliga on Mägar tõsisemalt tegelnud viimased neliteist aastat. Omal ajal tunti teda aga hoopis plakatikunstniku, raamatukujundaja ja tarbegraafikuna. Kunstialase kõrghariduse ongi ta omandanud Leipzigi Graafika ja Raamatukunsti Kõrgemas Koolis. Akvarellinäitustel on Rein Mägar esinenud 1998. aastast alates ning seda nii Eestis kui ka välismaal. Isikunäitusi on tal olnud paarikümne ringis. Tema töid leidub erakogudes Soomes, Inglismaal, Saksamaal, Rootsis ja USAs. Betti Alveri muuseumis jääb Rein Mägari näitus „Jõgi” avatuks 31. juulini.
i
RIINA MÄGI
