Lootsin viimase minutini, et odavast haridusest kiiret kasu taga ajavad ?majandusliku mõtlemise eesrindlased? mõistavad, et tegemist on väga kõrge intressiga laenuga lähituleviku arvelt. Paraku pidin ma pettuma, sest valitsusliidu saadikud hääletasid ettepanekule lõpphääletusel vastu.
Kui põhiseadus näeb ette kohustusliku ja tasuta põhihariduse, siis nii peab see olema. Sotsiaaldemokraadid ja sõltumatud saadikud Peeter Kreitzberg, Liina Tõnisson, Sven Mikser ja Mark Soosaar esitasid päev hiljem parlamendi menetlusse samasisulise eelnõu. Jätkame võitlust.
Kihistumise tee
Enamust inimõigustest suudab inimene kasutada vaid hea hariduse korral. Olgu siis jutt õigusest tööle, sotsiaalsele kindlustatusele, eluasemele vms. Hariduse võrdne kättesaadavus on olnud viimaste aastakümnete Euroopa riikide põhilisi hariduspoliitilisi ideaale. Selles on ikka ja jälle nähtud võimalust katki murda põlvkondadevahelised ahelad, kus harimatus toodab harimatust ja vaesus vaesust.
Piiramatul majanduslikul vabadusel ja turufundamentalistliku mudeli domineerimisel kõigis eluvaldkondades on tendents muuta kõik teised vabadused olematuks. Selle põhjuseks on süvenev majanduslik kihistumine. Kui enamikku kaupadest ja teenustest saab igaüks osta vastavalt majanduslikele võimalustele, siis hariduse puhul vähemalt üritatakse tagada võrdne ligipääs kõigile, sõltumata õppija või tema vanemate rahakoti paksusest ja elukohast.
Üsna lakooniliselt kaitses just sellist mõtteviisi omaaegne USA president Thomas Jefferson, väites, et haridus ongi turumajanduslike koleduste leevendaja.
Eesti on valinud ja valimas tee, mis kihistab hariduslikke võimalusi paisuva õppemaksuga kõrgharidusastmel. Koolide sisuline jaotamine eliit- ja abikoolideks (mis pole veel päris seesama, mis jagunemine linna- ja maakoolideks) pigem võimendab majanduslikku kihistumist, kui aitab paratamatuid turumajanduslikke moonutusi õigeks praavitada.
Tavaliselt pole võrdsete haridusvõimaluste poliitika põhjuseks mitte rikkama elanikkonna heategevus või -tahtlikkus koos valmisolekuga maksta oluliselt kõrgemaid makse. See on hoopis arusaam paratamatusest, et laste ja noorte harimatusest ja kasvatamatusest saavad hiljem nagunii kogu ühiskonna probleemid. Tuleb hakata maksma sotsiaaltoetusi, ehitada uusi vanglaid, vähenevast turvatundest rääkimata. Üle poole põhihariduseta noortest ei suuda leida endale tööd. Kui me ei tee oma probleemiks harimatuse põhjusi, peame paratamatult panustama harimatuse tagajärgedele, mis on kümneid kordi kallim.
Kahtlemata on väikeriigi ideaal tasuta haridus kõigil haridusastmetel ? nii nagu Skandinaavias. Eesti on sellest tugevasti eemaldunud. Nagu viimase aja seisukohavõtud näitavad, eemaldutakse sellest edaspidi veelgi. Seda vaatamata tõhusale majanduskasvule ja enamuse elanikkonna tühisele võidule üksikisiku tulumaksu alandamisest.
Riigi minimaalne ülesanne oleks tagada oma alamatele tasuta põhiharidus, mis vastavalt enamuse riikide seadustele on muudetud kõigile ka kohustuslikuks. Vahetu õppimine koolis on meil küll õppemaksuvaba, aga kaudsed kulutused, eriti mitmelapselisele perele, on väga suured.
Miks me alla ei anna?
Peaaegu viis aastat kestnud heitlus tasuta koolilõuna eest põhikooli ulatuses on jõudnud eduka lõpuni. Samas kordub sügisest sügisesse lastevanemate protest kallite töövihikute vastu, üsna kallid on kunstiõppetarbed, protesteerida võiks ka õpilastele tasulise linnaliinitranspordi vastu.
Haridus ei taandu ainult kooliharidusele. Täisväärtusliku põhihariduse hulka tuleks kindlasti lugeda ka huviharidus, osavõtt ühe või mitme huviringi tegevusest.
Õiguskantsler, kes on kogu oma ametisoleku jooksul tähelepanelikult jälginud Eesti haridusvaldkonna toimimist, on täiesti põhjendatult tõstatanud erivajadustega õpilaste õppevahendite soetamise riigi kulul.
Oleme andnud valijatele lubaduse seista tasuta põhihariduse eest ja seda ka teeme.
Peeter Kreitzberg
Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
