Võitlus hea ja kurja vahel kestab igavesti

Nava talus Lilli külas Karksi vallas Viljandimaal Eesti ja Läti piiril mängitud talunäidendis jääb põrgu mulkidele alla. Suuremas plaanis on see ühe talu lugu läbi mitme inimpõlve ja mõistetav igas paigas nii Eestis kui Lätis.

 

Näidendi autor, Nava talu peremees Jaak Kõdar on loo oma isa elust raaminud klassikaliseks võitluseks hea ja kurja vahel. Näidendi peategelane Artur Kõdar sündis Polli vallavanema ja valla peakohtumehe peres kümnenda lapsena. Vanemate lahkudes oli noorim laps Artur alles 16-aastane, kuid õed ja vend loobusid oma osadest, jättes talu temale. Hiljem sai Artur Kõdarist Kaitseliidu ohvitser, usuteaduse üliõpilane ja sõjapõgenik. Stockholmi Teoloogilises Instituudis õppinud Artur pääses põgenema, kuid ta naine ja lapsed ei jõudnud Rootsi. 1964. aastal lõpetas Artur Kõdar Uppsala Ülikooli, 1965. aastal ordineeriti ta Lundi Toomkirikus Rootsi riigikiriku õpetajaks. 1967. aastal valiti ta Hägersteni koguduse abiõpetajaks, tema eestikeelsed jumalateenistused Hägersteni kirikus ja sealsed koguduseõhtud kujunesid Stockholmi ümbruse eestlaste kiriklikus elus omaette sündmusteks.

Eesti vabanedes pidas Artur Kõdar mõned korrad jutlusi ka Karksi kirikus ja viibis Naval koos oma järeltulijatega. Artur Kõdar suri 2002. aasta veebruaris 89-aastasena ja on maetud Stockholmi Metsakalmistule. Tema raamatukogu, milles oli rohkem Martin Lutheriga seotud teoseid kui iganes on olnud mõnel eesti õpetajal, annetas poeg Jaak Tartu Teoloogia Akadeemiale. Isa mälestused on poeg samuti eraldi raamatuna välja andnud. 

Ajastutruud kostüümid, tubli trupp ja tähed säramas

Et näidendi „Jukra” tegevus ulatub läbi paljude aastate, vaheldub peremees Arturi osatäitja. Väikest Arturit, sõnaosavat poisikest mängis Naval kohalik noormees Ahto Sarap, kellel mulgi keel  soravalt suus, täiskasvanud Arturit näidendi teises ja kolmandas vaatuses, kes kõneles juba kirjakeeles, kehastas Nukuteatri näitleja Riho Rosberg.

Mulgikeelset teksti kandis läbi näidendi kõige enam Arturi kooliõpetajast õde Marie, kohaliku Lilli neiu Lii Laande väga sümpaatses esituses. Mulgi keelt kõnelesid esimeses vaatuses veel Arturi vanemad, keda mängisid Alli Laande ja Ugala näitleja Arvo Raimo.

Eraldi tahaks esile tõsta lavastuse kunstnike Thea Ilusmetsa ja Riin Palumetsa loodut, sest kujundus ja eriti kostüümid oli armsalt ajastutruud, toetades ja võimendades teksti, kaunistades truppi ja kõlades kokku ümbritseva loodusega. Silvia Soro oli Nava festivalietenduse lavastaja esimest aastat ja sai küllalt keerulise ülesandega hästi hakkama, sest oli osanud kutselised ja harrastusnäitlejad kenasti kokku sobitada.

Muidugi oli oluline osa sellel, et lavastaja käsutuses oli kaks niisugust näitlejat, kellega koostöö tagaks edu igale lavastajale. Need olid Vanemuise suurmehed Lembit Eelmäe ja Raivo Adlas, kes kehastasid head ja kurja ehk tegelasnimedega Taevameest ja Põrgumeest. Jagades kommentaare ajaloo ja elulugude üle alustasid nad võitlust Arturi hinge üle juba siis, kui poiss oli alles pisike ja jätkasid vaimuköievedu visalt kuni etenduse lõpuni.

Eelmäe-Adlase partnerlust teavad ja hindavad keskealiste ja vanemate põlvkondade teatrit armastavad inimesed eelkõige legendaarsete Toominga-lavastuste „Põrgupõhja uus vanapagan” ja „Mogri Märt” järgi. Naval kindlustasid nad endale ka nooremate põlvkondade poolehoiu. 

Autori tugev vaimuside eelkäijatega

Nava talu elu käsitlev dokumentaalne kolmiknäidend koondpealkirjaga „Priiusel ei ole hinda” hõlmab kokku 140 aastat, näidendite tegevus kulgeb läbi nelja võimu, põlvkonna ja omandivormi. Triloogia on pühendatud Eesti Vabariigi 90. aastapäevale ja tänavu mängiti kolmandat näidendit.

Möödunud aastal ehitas Nava talu näitemängudeks ja kontsertideks sobiva kõlakoja tüüpi lavahoone, telliti uued pingid Saksamaalt ja 14×14 meetrine purikatus. Tänavune festival kestis kolm päeva  ja näitemäng oli sellest vaid, kuigi vaimselt ja igavikuliselt kõige kandvam, osa. On täiesti selge, et selline festival ei tekiks tühjale kohale, vaid et jõu selleks, et midagi niisugust läbi viia, annab paik ise. Nava talu praegune peremees on saavutanud hea vaimusideme oma eelkäijatega ja kuigi „Jukra” näidendi viimase vaatuse tekst muutus pisut liiga dokumenteerivaks, oli vaataja selleks ajaks nii kaasa haaratud, et autori püüe Taeva- ja Põrgumehe vahendusel veel võimalikult palju olulisi fakte edastada, tundus mõistetav.

Eelmäe-Adlase duett serveeris elegantselt ja naudinguga okupatsiooni ülekohut. Nava Festivali kõikide ürituste teadustaja ja tseremooniameister Andres Marand, kel lavastuses oli päevapiltniku sõnatu osa ja ülesanne vaheaegadest teada anda, sai nüüd aina lava kohal rippuvaid aastanumbreid vahetada.

1965. aastal jäi Põrgumees magama. Ärgates uskus ta, et vahepeal on jõutud kommunismi. „Juba möödas, kommunism on möödas,” kinnitas Taevamees. „Pane ära oma võõrtegude raamat, mulkidel om oma raamatu,” käskis ta, tunnistades nüüd, et Taevamees pole mitte ainult mulkide poolt, vaid ise mulk.

„Aga miks majad punased on,” päris Põrgumees edasi, vehkides punaste kaantega raamatuga, tahtes veel vabaduse eest karistada ja näidendi autorile 25+5 väänata.

Jaak Kõdar on näidendisse põiminud mitmeid sõnademänge, näiteks 1945. aastal hakkab Põrgumees vene keeles vanduma. „Olen eriülesannetes töökurat, tsort paberii!” kinnitab ta. „Paberii! Paberii. Paberi-kurat oled! Mis sa keset sõda paberitega vehid,” naerab Taevamees. Selle koha peal meenub üks teine paber. Kihnu Jõnni tsaaripaber. „Inimeste hinged muutuvad aina tindisemaks,” kinnitas Lembit Eelmäe Jõnn Toomiga „Ugala” lavastuses palju aastaid tagasi. 

Eilesed purupunased siblisid ringi

Peale etendust pärisin Lembit Eelmäelt, kas kommunism on päriselt ka möödas. Pidin seda küsima, sest vähemalt kolmandal festivalipäeval oli Nava talu maadel korralike inimeste seas hulgakaupa eilseid ja üleeilseid purupunaseid ringi siblimas, õigete meeste ja naiste näod peas.

„No papre pääl on ta müüdas,” muigas vanameister mõtlikult ja sellesse muigesse oli sügavale sisse kootud mitte ainult kogu Mulgimaa, vaid terve inimkonna juba olnud ja veel tulev ülekohtu vastane iroonia.

JAANIKA KRESSA

blog comments powered by Disqus