Nädalavahetusel peeti Jõgeva spordihoones Virtus Eesti Maastikuvibu Liidu siselaskmise meistrivõistlused. Korraldas need Vooremaa Vibuklubi.
Eesti Maastikuvibu liidu juhatuse liige Anu Uusmaa ütles, et tavaliselt lastakse vibu siiski õues, aga talvel tuleb seda paratamatult teha siseruumides. „Et motivatsioon ära ei kaoks, tuleb võistlusi ka teha,“ tõdes ta.
Eesti Maastikuvibu Liidu siselaskmise meistrivõistlused olid kavas tegelikult kevadel, märtsis. „Siis olime kõik kodus. Rahva nõudmisel tuli võistlused ikka korraldada. Ei ole üldse paha ka praegu, sest siselaskmise hooaeg on alanud ja võistlus sobib ilusaks üleminekuks õue ja sisehooaja vahel. Järgmine tuleb umbes poole aasta pärast,“ rääkis Uusmaa.
„Vibulaskmine on hästi kitsa fookusega spordiala – ainult laskja vibu ja märklaud. Kaasa elada annab ikka. Kui on rahvusvaheliste võistluste finaalid, siis on tribüün täis ja rahvas hingab kõik ühel ajal. See ei ole küll vaimustusest rõkkav kaasaelamine, aga siis kui lask on tehtud, on ühine ohe ikkagi,“ selgitas vibuliidu juhatuse liige oma spordiala iseloomu.
„Emotsioonikontrolli koha pealt on selle ala sportlastel muidugi eeliseid, nad õpivad oma emotsioone kontrolli all hoidma, sest muidu ei saa lasta. Ka mõtteid tuleb kontrollida.
Vibumaastik on hästi kirju, arhailisest vibust ühest puust vibu, reeglina saarest, puunool ja kalkunisuled, ja tee oma parim – kõige ausam vibu.
Plokkvibude juures tuleb tehnoloogia appi, aga maksimumist rohkem lasta ei saa. On keeruline ja eksimisruumi ei ole. Kui samasuguse lähenemisega lasta pikkvibu, tuleb ka hästi välja,“ selgitas Anu Uusmaa.
Vanuseklasse oli võistlustel neli: lapsed –12, juuniorid –16, alates 17-st täiskasvanud, 55-t vanemad on veteranid.
„Vähemalt alates 55. eluaastast võiks hakata vibu laskma, aitab hästi vanadusega kaasnevat dementsust eemal hoida. Ta sunnib mõtlema ja jälgima, mida inimene teeb ja sunnib aju tööle.
Igaühele midagi, kes tuleb võistlustele medali järele, kes tuleb kedagi võitma, kes tuleb iseennast võitma,“ tõdes vibuentusiast.
ANDRA KIRNA
