Eesti 20. sajandi karske keeletarga Villem Ernitsa (1891–1982) 90. sünnipäeval nimetas peokõneleja Juri Lotman (1922–1993) teda külvajaks.
Kõnet tähelepanelikult kuulanud Peeter Tulviste (1945) järgi iseloomustas Lotman tookord juubilari järgmiselt. Teaduses on kahesuguseid inimesi – ühed on külvajad, teised lõikajad. Villem Ernits on olnud suur külvaja, kelle külvatust on jagunud väga paljudele erinevate alade inimestele.
Julged mõtted ja ettepanekud
Paljudel koosolekutel ning väitekirjade kaitsmistel jagas Ernits kuulajatega oma mõtteid ja tegi julgeid ettepanekuid nõukogude ajal pea peale pööratud elukorralduse parandamiseks. Sel ajajärgul kirjutas ta vähe, sest julgete mõtete trükisõnas avaldamiseks puudusid võimalused. Nii et pärast 1944. aastat ilmus tema kirjutisi harva. Põhiliselt olid need lühiteated ajakirjanduses mõne kultuurisündmuse või teadlase tähtpäeva puhul. Teistest keelepiirkondadest Eestisse esinema tulnud kultuuritegelasi armastas Ernits tervitada nende emakeeles.
Omapärase olekuga Villem Ernitsa kohta, kes oli ka agar karskus- ja kultuuritegelane, ilmus esimese Eesti Vabariigi ajal mitmeid kirjutisi. Teda tunti hästi ka Soomes. Olgu näitena toodud paar väljavõtet rahvaluuleteadlase ja P. Mustapää nime all tuntud luuletaja Martti Haavio (1899–1973) noorusaastate kroonikast (Nuoruusvuodet. Kronikka vuosilta 1906–1924. Porvoo-Helsinki: Werner Söderström Osakeyhtiö 1972. 634 lk). Saanud teada, et 4. detsembril 1919 ei tahtnud Tartu ülikooli kuraator Peeter Põld (1878–1930) ja dotsent Villem Ernits karskete meestena tulla suure õlletünni juures võetavale pildile, nimetab Haavio 20. augustil 1921 Ernitsat karskusapostliks. 12. oktoobril 1921 sai Haavio Eestis olles teada ka seda, et Villem Ernits on hakanud asju ajama, et setud saaksid lõpuks ometi perekonnanimedega “ristiinimesteks”.
Ernitsa kirjutiste valikkogu
Möödunud aasta 18. novembril toimus Tartu kirjanike majas Hando Runneli (1938) koostatud Villem Ernitsa raamatu “Noorpõlve ideaalid” esitlemine. Raamatu koostaja Runnel, kes on alates möödunud aastast Eesti Teaduste Akadeemia liige, märkis tutvustavas ettekandes muuseas ka seda, et juba 1918. aastal käis Ernits välja ettepaneku Eesti Teaduste Akadeemia moodustamiseks. Tema ettepanek sai teoks 20 aastat hiljem.
Eesti mõtteloo sarjas (nr 113) ilmunud teos on päris mahukas – kokku 453 lehekülge. Sinna on koondatud kirjutisi aastaist 1910–1943 ning lisaks aastal 1965 (sisukorras ekslikult 1935) avaldatud mälestuskild Juhan Liivist. Raamatu ümbrispaberil on fotokunstnik Parikase 1926. aastal võetud näopilt Villem Ernitsast, kusjuures pildistatu kannab kuube, valget kõvakraega triiksärki ja lipsu. Nõukogude ajal Ernits enam nii pidulikult riides ei käinud.
Raamatu ümbrispaberi siseküljel on Peeter Oleski (1953) kirjapanek “Äraostmatu Villem Ernits”. Olesk toob esile Ernitsa neli aadet, mida ta koosolekuil julgelt ka välja ütles: absoluutne karskus ilma tänitava moraalilugemiseta, sotsiaaldemokraatlik veendumus inimeste võrdsusest lahus sellest, kui suur kapitalist keegi on, uskumine, et teadus kui tõe avastamise viis peab olema sõltumatu, ning arvamine, et inimene on oma loomult hea.
Raamatus on Villem Ernitsa taastrükkide ette paigutatud Hillar Palametsa (1927) 12. juunil 1979 tehtud usutlus “Villem Ernits Tartust, ülikoolist, maailmast ja iseendast”. Sellest selgus, et Ernits käis isaga esimest korda kuue- või seitsmeaastaselt Tartus, millest hiljem saigi tema kooli- ja kodulinn.
Lõpetanud gümnaasiumi kuldmedaliga, tahtis Ernits õppida soome-ugri keeleteadust, kuid seda olnuks võimalik teha vaid Helsingi ülikoolis. Nii andis ta paberid sisse Tartu ülikooli, esialgu ajaloo, siis aga slaavi filoloogia erialale, sest lootis selle raames tegelda ka meie sugulaskeeltega.
1914. aastal pani Ernits käima ajakirja “Üliõpilaste Leht”, mis Eesti ajal hakkas kandma nime “Üliõpilasleht”.
Palametsa küsimusele alkoholi pruukimise kohta vastas peatselt 89 aastaseks saav Ernits: “Alkoholi maitset olen proovinud ja kogu minu elu kohta tuleb ehk üks supilusikatäis pruugitud alkoholi välja.”
Seoses rahvusvahelise karskusliikumisega, käis Ernits Soomes, Poolas, Saksamaal, Austria-Ungaris, Prantsusmaal, Hollandis, Belgias, Norras, Rootsis, Inglismaal, USAs ja Kanadas. Nõukogude ajal külastas seoses keeleteadusliku huviga Venemaad, Ukrainat, Valgevenet, Karjalat, Komi ja Udmurtiat.
Usutluse ajal oskas Ernits rääkida eesti, vene, poola, saksa ja ungari keelt, vähemal määral ka rootsi, läti, leedu, ladina ja kreeka keelt.
Töötanud 1930. aastail eesti ja soome keele lektorina Varssavis, jäi ta seal alanud teise maailmasõja jalgu. Septembri keskpaigas 1939 võtsid pooleldi ümber piiratud poolakad raadio teel ühendust sakslastega. Lepiti kokku, et ühes rindelõigus katkestatakse neljaks tunniks tulevahetus, nii et välismaalased saaksid lahkuda. Jõudnud Königsbergi, Leedu ja Läti kaudu Tartusse, nägi ta kodulinna kohal tiirutavaid sõjalennukeid, punased viisnurgad tiibade all.
Valikkogu koostaja on jaganud Ernitsa kirjutised kolme rühma: 1) tähtsad mehed ja naised, 2) rahvused, riigid ja hõimud ning 3) rännutung.
Tähtsad mehed ja naised
Sellesse ossa on koostaja paigutanud 19 kirjutist. Neis on Ernits kirjeldanud kokkusaamisi Juhan Liiviga ja Liivi matust, analüüsinud Gustav Suitsu luulet, kõnesid Jaan Tõnissonist ja rahvuslikest kultuuripüüetest, iseloomustanud Aino Kallase (1878–1956) teost “Tähdenlento” (Tähelend). Tutvustanud eestlastele soome-ugri muinasteaduse uurija Johan Reinhold Aspelini (1842–1915) elu ja tegevust, märkis Ernits kirjutise lõpul, et Aspelini taolist Eesti muinasaja uurijat pole seni veel olemas. See oli aastal 1915. Edasi on kaks kirjutist Villem Reimanist (1861–1917), samuti kaks artiklit varalahkunud rahvakunstiuurijast Helmi Neggost (1892–1920), kelle tööde valikkogumik ilmus samuti 2013. aastal sarjas “Eesti mõttelugu” (Helmi Reiman-Neggo “Kolm suurt õnne”).
Seoses karskusliikumisega on Ernits iseloomustanud Jaan Tõnissoni (1868–1941?), Fr. R. Kreutzwaldi (1803–1882), Jüri Tilka (1865–1929) ja Peeter Põldu. 1930. aastail kirjutas Ernits aateprohvet Johannes Aavikust (1880–1973) seoses tema keeleuuendusega, iseloomustas Mihkel Martnat (1860–1934) mõtlejana ja avaliku elu tegelasena ning andis ülevaate Jaan Tõnissoni mitmekülgsest tegevusest. Elulugude peatüki lõpetab kirjutis kirjaniku ja keeleteadlase Villem Ridala (1885–1942) vaimsest pärandist.
i
(Järgneb)
i
OTT KURS, geograaf ja etnoloog, praegu pensionär
