Viljar on üks Jõgevamaa lootustandvamaid noorsportlasi. Tema puhul võib öelda, et enne tulid tulemused ja siis hakkas poiss ka trenni tegema. Kui Viljar Palamuse Gümnaasiumi seitsmenda klassi õpilasena Eesti noorte kergejõustiku sisemeistrivõistlustele saadeti ja seal tubli viienda koha sai, siis ta nimelt veel trennis ei käinudki. Pärast võistlusi läks aga küll kooli kehalise kasvatuse õpetaja ja kergejõustikutreeneri Ester Laumetsa käest küsima, kas ta võib trenni tulla. Mõistagi võeti ta treeningurühma lahkesti vastu ning juba samal kevadel tuli ta murdmaajooksus oma vanuseklassi Eesti meistriks.
“Ega ma ise ka aru ei saanud, kuidas see juhtus. Hullult trenni ma sel ajal küll veel ei teinud, võtsin asja ikka üsna rahulikult,” ütles Viljar.
Praeguseks on tal Eesti meistri tiitleid nii palju, et endalgi kipub arvestus sassi minema. Meie palvel võttis ta siiski kätte ja otsis Eesti meistrivõistlustel võidetud medalid oma toas põdrasarve otsas rippuvate rohkete medalite hulgast välja, luges kokku ning sai viis kulda, kaks hõbedat ja kolm pronksi. Kõik need on võidetud pikematel jooksudistantsidel, 2000 või 3000 meetris.
Mõni aeg tagasi hakkas Viljari kui perspektiivika jooksja vastu huvi tundma vahepeal avalikkuse silma alt eemal viibinud, ent nüüd Eesti pikamaajooksu varjusurmast äratada üritav Enn Sellik. Tema koostatud treeningukavade järgi on Viljar harjutanud juba terve aasta, möödunud sügisest asus ta koos veel kahe Selliku käe all treeniva noormehe, Saaremaalt pärit Tiidrek Nurme ja Ida-Virumaalt Maidlast pärit Ragnar Lipuga õppima Tartumaale Ülenurme Gümnaasiumi. Elavad poisid treeneri poolt nende jaoks Tõrvandisse üüritud korteris. Selle korteri neljandaks asukaks on Selliku vanim hoolealune, Pärnumaalt pärit Roman Fosti, kes õpib Eesti Põllumajandusülikoolis.
Jooksu ja pudruga
“Hommikul läheme kõigepealt jooksma. Siis keedame putru, sööme kõhud täis ja läheme poolteise kilomeetri kaugusele kooli. Kui tunnid lõpevad, tuleb Enn meile järele ja viib meid kuhugi kaugemale, Käärikule või Elvasse jooksma. Trennist tulles teeme endale jälle süüa. Pärast õhtusööki hakkame õppima. Kui silm raamatute taga enneaegu kinni vajuma kipub, siis tuleb tegemata jäänu järgmisel päeval vahetundidel ära teha,” kirjeldas Viljar enda ja treeningukaaslaste tavalist päevakava.
Söögitegemine oli poistele esialgu, teadagi, harjumatu. Viljargi on, kui oma mõistusest puudu on tulnud, mõnikord koju emale helistanud ja küsinud, kuidas seda või teist toitu teha.
“Päris untsu ei ole me ühtegi rooga ajanud, kuidagimoodi on kõik ikka süüa kõlvanud,” muigas Viljar.
Söögikraami ostavad poisid enamasti Tartus asuvast soodsate hindadega Tirsi supermarketist, kuhu Enn nad oma taksoga viib: põhiametilt ongi Sellik ju taksojuht. Ka raha toidu ostmiseks saavad poisid treenerilt. Selle kohta, mida nad sööma peavad, ta siiski väga täpseid juhiseid ei jaga. Tõsi: hommikuse võileivanosimise lõpetasid poisid tema nõudmisel küll ära ja hakkasid korralikult neljavilja- ja kaerahelbeputru keetma: see annab energiat ja ei lase kõhul ülearu ruttu tühjaks minna.
Oma taksojuhiteenistusest Sellik nelja poisi söögi- ja korterikulusid mõistagi kinni maksta ei jõuaks, vaid tal tuleb oma unistuse ? nelja pikamaajooksja olümpiale viimise ? täitmise jaoks sponsoreid otsida. Seda teeb ta koos oma kompanjoni, Tiidrek Nurme treeneri Endel Pärnaga.
Treeningplaan ja pulsikell
“Teistega koos on ikka huvitavam treenida kui üksi. Ja tänu sellele, et Enn meid Elvasse, Käärikule ja mujale künklikule maastikule sõidutab, on treeningud ka vaheldusrikkad. Siin. Luual polnud muud, kui panid aga nädal aega ühele ja nädal aega teisele poole,” oli Viljar vaheldusrikka eluga rahul.
Treener poistega kaasa ei jookse, küll aga teeb seda alailma tema noor lustlik taksipeni. Kuigi neli noormeest lähevad jooksma koos, ajab igaüks neist tegelikult oma, treeninguplaani järgset asja. Ning jälgib seejuures oma enesetunnet ja randmel tiksuvat pulsikella.
“Kui minul on ette nähtud joosta näiteks kaksteist ja teistel neliteist kilomeetrit, siis keeran lihtsalt varem tagasi. Ka siis, kui pulsisagedus liiga suureks läheb, jätan teistega kaasa minemata,” ütles Viljar.
Pulsisageduse mõõtmiseks on tänapäeval kasutusel kaalult kerged ja käepärased “vidinad”: jooksma minnes kinnitab sportlane rinnale pulsivöö. Sellesse monteeritud pulsimõõturi näit jõuab raadiosignaali abil jooksja randmel olevasse pulsikella. Nii et kui kellal kogu aeg üks silm peal hoida, pole ohtu ennast üle pingutada.
Lisaks maastikul toimuvatele jooksutreeningutele käiakse kolm korda nädalas jõusaalis.
“Roman on meist kõige vanem ja kogenum. Jõusaalis näitab ta meile häid harjutusi ette ja minul on ta jooksutehnikatki korrigeerinud,” ütles Viljar.
Koormused on Viljaril praegu päris suured. Detsembri kolmandal nädalal kogunes tal näiteks jooksukilomeetreid saja ringis. Jõulunädal oli natuke väiksema koormusega nn taastumisnädal ning enne uut aastat läks trenn endise tempoga edasi.
“Enn ongi sellise tsükli välja kujundanud, et kolm nädalat kõvemat trenni ja siis üks väiksema koormusega taastumisnädal. Ning peale kilometraa?i tõuseb tasapisi ka jooksutempo. Aasta tagasi pidin ma näiteks 12-kilomeetrise treeningjooksu sees läbima ühe kilomeetri 4.55ga, tänavu aga juba 4.35ga,” rääkis Viljar.
Selliku koostatud treeningplaani täidab Viljar kohusetundlikult ja viilimata. Ainult tervise tõttu teeb ta selles mõnikord korrektiive: näiteks kui jalg häda teeb, siis jätab sammhüpped tegemata. Ka nädalavahetusel kodus Luual olles teeb Viljar laupäeval plaanijärgse pika, 16-20-kilomeetrise jooksutrenni. Pühapäeval on aga tõesti puhkepäev.
“Eks selliseid hetki ole ka olnud, mil tekib küsimus, et milleks mulle seda kõike üldse vaja on, aga need meeleolud lähevad tavaliselt ruttu mööda. Üldjuhul ei ole mul aga ennast välja jooksma minekuks väga kõvasti sundida vaja. Pigem tunnen puhkepäeval, et justkui midagi oleks puudu,” tunnistas noormees.
Usub treenerisse
Kui Postimees ligemale kuu aega tagasi Enn Selliku 50. sünnipäeva puhul tema tegemistest kirjutas, siis võis netikommentaaridest järeldada, et kaugeltki kõik ei usu tema treenerivõimetesse. Viljar ja tema treeningukaaslased usuvad. Viljar kiitis veel, et Enn on muidu ka vahva, viskab kogu aeg nalja.
Korterikaaslastegagi on Viljar rahul.
“Söögitegemise ja nõudepesu pärast meil mõnikord omavahel natuke ütlemist tuleb, aga üldiselt saame hästi läbi. Kui me just väsimusest päris vait ei ole, viskame lahedat kildu,” rääkis Viljar.
Uue, Palamuse koolist natuke suurema kooliga on kümnendas klassis õppiv Viljar juba harjunud. Kui ta ise arvas, et tal võib raskusi tulla matemaatika ja inglise keelega, siis tegelikult hakkas Ülenurmel peavalu tegema hoopis keemia. Aga üldiselt läheb tal koolis päris hästi.
Koduigatsusel pole tiheda treeningugraafiku juures õieti aegagi ligi tulla. Ja kui just võistlustele ei minda, pääseb Luuale igal nädalavahetusel. Kodus on Viljaril oma tuba. Peale põdrasarve otsas rippuvate medalite annavad toa peremehe tegevusalast tunnistust riiulis klaasi taga seisvad karikad. Karikate vahel seisab poolteist aastat tagasi hukkunud Lauri Ausi pilt. Suure vanusevahe tõttu ei olnud Viljar küll Lauriga isiklikult tuttav, aga omakandi spordikuulsus oli talle suureks eeskujuks küll. On tegelikult praegugi.
Veel leiab Viljari toast korralikult virna laotud Eesti Spordilehed ja ajakirja Sporditäht numbrid.
“No neid peab ikka lugema. Jama ka, kui ise spordiga tegeled, aga ei tea, mis Eesti ja maailma spordis laiemalt toimub,” arvas noormees.
Eesti pikamaajooksu “maastik” ei ole tema sõnul praegu väga “ülerahvastatud”, nii et siinsetel võistlustel ei pea ta ilmselt ka tulevikus just paljude vastaste ees hirmu tundma.
“Aga maailmas on häid pikamaajooksjaid ikka väga palju. Loed ? ja mõtled, et kuidas ikka nii kiiresti joosta saab,” tunnistas Viljar.
Tänavu hakkab juuniorideklassi jõudnud Viljar senistele distantsidele lisaks jooksma ka viit tuhandet meetrit. Sellik nägevat temas aga perspektiivis tegelikult veel pikemate distantside jooksjat, võib-olla koguni maratoonarit.
“Mina olen väga rahul, et Viljar sporditeele on sattunud ja ma usaldan Enn Sellikut kui treenerit täielikult,” ütles Viljari lasteaednikust ema Elvi Kuusmaa. “Mingi pidudel käija poleks Viljar niikuinii. Nüüd on tema vaba aeg aga väga sisukalt ja eesmärgipäraselt täidetud.”
Mis olümpiamängudesse puutub, siis kaudselt on Viljar olümpiahõngu juba nuusutanud: ülemöödunud aastal osales ta Prantsusmaal toimunud Euroopa noorte olümpiapäevadel, kus paljude maade olümpialootused omavahel jõudu katsusid. Viljar jooksis seal 3000 meetrit.
“See võistlus mul väga hästi ei õnnestunud. Nii suur hirm oli naha vahel, et jalad ei kuulanud enam sõna,” meenutas Viljar.
Loodetavasti läheb tal 2012. aasta olümpiamängudel, toimugu need siis kus tahes, paremini.
RIINA MÄGI
