Esinejaid oli seekordsel festivalil nii Eestist kui ka väljastpoolt, mõned kollektiivid on üles astunud juba paljudel festivalidel, ansambel Kukerpillid aga koguni kõigil festivalidel.
Vabaõhu- ja sisekontserdid
Artiste jagus nii väliskontserditele, mis traditsiooniliselt toimusid Kirsi- ja Kaevumäel, samuti kultuurimaja hoovis, kui ka intiimsematele kontserditele, mis toimusid siseruumides. Huvitavaks kohaks oli Aura telk, kus kord oli vägagi range: kõik telki sisenejad otsiti läbi. Isegi oma limonaadipudelit ei tohtinud kaasas olla. Neljapäeva öösel hullutas Aura telgis rahvast ansambel Jääboiler, kelle kontserdile oli tulnud üle 5000 inimese. Kõik soovijad telki ära ei mahtunudki, paljud kuulasid esinejaid väljaspool. Festivali ajakava oli sedavõrd tihe, et ka see osa rahvast, kes üritusest maksimumi tahtis võtta, paratamatult igale poole ei jõudnud.
Kokku esines festivalil 55 kollektiivi ja üle 400 esinejaga. Ehk kõige eksootilisemaks üles astujaks ol indiaanlanna Mary Youngblood USAst, kahjuks aga uinutas meloodiline indiaani flöödi muusika kiiresti unele. Töötoas tutvustas indiaanlanna erinevate torupillide helinaid.
Huvitavana jäi meelde kreekapärast muusikat viljelev ansambel Zorbas, kes meie piirkonnas on ainuke omataoline. Rahva kreeka tantsurütmis liikuma pannud kollektiiv, kelle liikmed lausa ?aktsendiga? rääkisid, on tegelikult siiski Eesti päritolu.
Kiiremat ja tantsulisemat muusikat pakkusid näiteks loominguline kollektiiv Neocekavany dychanek Tsehhist ja Zlatõje Gorõ, mis on vene muusikutest Eestis tegutsev kollektiiv. Väga põneva elamuse pakkus Mustlasmuusika Kuninganna tiitlit kandev makedoonia mustlanna Esma Redzepova. Teda peetakse läbi aegade kõige edukamaks Makedoonia muusikuks ja just tema oli see, kes muutis 1960 aastate alguse mustlasmuusika populaarseks ka mittemustlaste hulgas.
Sisekontsertidel esitati palju Eesti rahvamuusikat, peamiselt just Lõuna-Eesti oma. Toredaks üllatuseks oli ?Väike Hellero?, mis esitas regilaulu, püüdes luua võimalikult sellist kõlapilti, nagu need kõlasid Eesti erinevates paikades. Seto traditsiooniline meeskoor Liinats` uraq kogus üsna suure publiku.
Lahedas ja emotsionaalses keskkonnas esitasid Tartus elavad, kuid peamiselt Setumaa taustaga mehed, kelle hulgas ka kaks ehtsat setut, traditsioonilisi meeskoori laule. Peamiselt kõlasid nende repertuaaris Uusvada ja Meremäe kooride repertuaari, vähem teistes Setomaa otsades levinuid.
Käidi meelsasti töötubades
Lisaks kontsertidele leidus ka muud tegevust igale maitsele. Töötoad olid tänavu pühendatud eelkõige torudele ja viledele, kokku oli nelja päeva jooksul võimalik külastada 13 töötuba, mis eelkõige tutvustasid erinevaid torupille, aga ka rahvamuusikat üldse. Oma rahvuslike pille ja muusikat tutvustasid valgevene, hispaania, saksa , armeenia, indiaani, iisraeli, iiri ja muidugi eesti muusikud. Osaleda sai ka parmupilli õppe praktikumis, samuti tutvuda regi- ja meestelauluga. Töötoad olid rahvast pungil, isegi korraldajad ei osanud nii suure osalejate arvuga arvestada. Kahju oli ainult sellest, et paljud inimesed ei tunne kella või ei saa aru, kuhu nad sattunud on. Pidev inimeste sisse- ja väljavool takistas asjasse süvenemast neid, kel tõsine huvi. Ise indiaani- ja regilaulu ja õpitubades käinuna leian, et töötoad on festivali väga vajalik ja huvitav osa, seal sai kogemusi ja teadmisi, mida kontsertidel ei saa. Töötubade positiivseks omaduseks on ka see, et need on kõigile huvilistele tasuta.
Kuulata sai ka rahvapäraseid muinasjutte, samuti leida meelepärast tegevust käsitöölaadal. Laadal oli igaühel võimalik ise punuda, mässida, viltida ja ka kõikvõimalikke põnevaid asju kaasa osta. Huvitavaid vaatenurki pärimusest pakkusid ka pillilaat ning Viljandi muuseumis üles pandud näitusi rahvapärastest puhkpillidest ERMi kogudes ning korraldajatele eriti südamelähedane näitus “Torupilli Kurt Lindblad” – portreenäitus soome andekast pillimehest ja ka Viljandit korduvalt külastanud pilliõpetajast, kes suri noorelt, aga kelle mõju meie pärimusmuusikaliikumisele ja festivalile on väga suur.
Vaba ja mõnus õhkkond
Festivali kõige positiivsemaks küljeks on vaba ja mõnus õhkkond. Kõik esinejad said alati tormilise aplausi ja ilma lisaloota ei pääsenud lavalt küll mitte keegi. Rahvas elas tormiliselt kaasa, vabaõhukontserdil oli tihti tantsuplats sedavõrd täis, et ei olnud ruumi end õieti liigutadagi. Aga kes tahtis pikutas, samuti einestati sealsamas murul. Ametlikel kontsertidel olid purupurjus inimesed haruldus, tarbiti ka peamiselt lahjemat alkoholi nagu õlut ja siidrit. Muusikat kuulis ka pidevalt väljaspool ametlikke kontserte, üsna mõistavad olid ka turvatöötajad , kes õllepudelit kohe käest ära võtma ei tulnud.
Vilgas elu toimus telklaagris ja ka öömajades, mis rahvapäraselt ?tudulateks? olid ristitud. Tudulas, kus allakirjutanu viibis, oli üsna rahvusvaheline seltskond, kes kõikvõimalikke vahvaid mänge mängis. Samas oli avatud hiliste õhtutundideni kasutatud riiete kauplus, mis üllatavalt palju külastajaid kogus.
Eriti populaarsed olid folkarite hulgas öökontserdid, mis tõid kohale tuhandeid inimesi. Tore oli seegi, et kontserte anti lisaks Viljandile ka mitmel pool mujal maakonnas, peamiselt kirikutes.
EVA KLAAS
