Laupäeval täitus Põltsamaa kultuurikeskuse saal erinevas eas inimestega, keda tõi kokku üks soov – olla tunnistajaks Põltsamaa muusikakooli 60. sünnipäevapeole. Nii nagu saal sai täis muusikalembeste peolistega, täitsid kooli endised ja praegused õpilased saali imelise muusikaga. Ühine musitseerimine jätkus ajaloolises muusikakooli hoones hiliste öötundideni.
Kuigi sünnipäevadel on tavaks, et külalised toovad ja sünnipäevalaps saab kingitusi, siis sel korral oli kõik vastupidine. Muusikakool tegi kingituse hoopis külalistele, pakkudes enam kui tunni jooksul võimalust nautida head muusikat ja kõrgel tasemel musitseerimist. Juubelikontserdi põhiraskus oli seekord vilistlaste õlul.
Kui kooli õpetaja Tuuli Jukk oli kõigile meelde tuletanud, kuidas kõik 60 aastat tagasi algas, võttis õhtu juhtimise üle kooli vilistlane Taavi Otsus, kes sõnaosavalt lõi saalis piduliku, kuid ometi koduse meeleolu.
Laval mitu põlvkonda muusikuid
Ja siis hakkas kõlama muusika, mida pakuti võimalikult erinevates varjundites. Kontserdiosa avas kammerorkester Hiie Taksi juhatusel üsna tähendusliku palaga „Nii algas see kõik“. Solistiks Tamar Nugis. Tamar on Põltsamaa muusikakooli vilistlane, kes jätkas oma õpinguid Eesti muusika- ja teatriakadeemias. Ta on esinenud muusikalistes suurvormides solistina alates aastast 2009.
Tuntud tegijatest olid õhtu jooksul erinevate kollektiivide koosseisus laval veel ka Liis Lass (õppis muusikakoolis flööti, nüüd töötab näitlejana Tallinna Linnateatris), Kristiina Kungla (viiuldaja, töötab ERSOs alates 2000), tuntud solist Elina Hokkanen, muusikud Märt Ääremaa, Taavi Otsus ja Peep Geraštšenko (musitseerivad koos ansamblis Ska Factor). Viimati nimetatud kolmik säras juubeliõhtul koos Urmas Mägi juhendatud Big Bändiga.
Oma loomingut ja oskusi näitasid veel väikesed kandlemängijad, flöödi-, löökpilli- ja klaveriansambel ning paljud teised. Kammerorkestri koosseisus mängis ühe pere mitu põlvkonda, Big Bänd koosnes aga eranditult vilistlastest.
Kontserdi lõppedes ei tahtnud aplaus saalis kuidagi vaibuda. Vaikus saabus alles siis, kui saali ette astus Põltsamaa muusikakooli direktor Hannes Männik, kes tänas kõiki kohalviibijaid ja oma suurepärast kollektiivi ja õpilasi. Sõna sai ka Põltsamaa vallavanem, kes andis koolile üle ümbriku, mille sisu eest võib kool edaspidi oma instrumentide baasi täiendada.
„Meie oleme siin koondnimetuse all pensionärid,“ alustas oma sõnavõttu Põltsamaa muusikakooli endine direktor Aleksander Kossatkin, kes kutsus kiiresti enda kõrvale ka 33 aastat muusikakooli juhtinud Anne Kausi. Nende rida täiendasid ka teised, nüüdseks juba pensionipõlve pidavad muusikakooli pedagoogid. Tänusõnad lausutud, kutsus Anne Kaus enda kõrvale ka kooli 1. lennu sisseastujate hulka kuulunud. Saali ette tuli neid kolm, nende hulgas ka legendaarse kirikuõpetaja Herbert Kuurme poeg Mart.
„Tollaseid kooliastujaid oli kohal tegelikult rohkemgi, aga küllap osa läks pärast kontserdi lõppu koju, eakad inimesed ikkagi,“ ütles Kaus.
Anne Kaus tunnistab, et enne juubelikontserdi algust oli tal närv sees.
„Tundsin ärevust, justkui oleksin ikka veel selle eest vastutav, mis kohe toimuma hakkab. Need endised tunded ei ole ikka veel kuhugi kadunud. Aga kui kontsert peale hakkas, täitis mind selge rõõm ja tänutunne nende kõigi vastu, kes olid laval ja kes saalis. Milline muusika, millised esinejad, milline elamus. Suurepärane!“
Ühtehoidvast kogukonnast annab tunnistust fakt, et kultuurikeskuse mitte just väga väike saal oli puupüsti rahvast täis. Osal tuli kontserti isegi uste vahelt ja püsti seistes kuulata.
Kaus kiidab vilistlasi, kes leidsid aega ning tahtmist kohale tulla ja üles astuda.
„Eks 60 aastat ole ka piisavalt pikk aeg, et koolil tekiks selline professionaalsetest muusikutest vilistlaskond. Ettevalmistustöö käis tegelikult pikalt ja selle suure töö taga olid kõik meie õpetajad.
See on lausa uskumatu, kui paljud võtsid kutse vastu ja kohale tulid. Laval oli seekord lapsi ja lapsevanemaid, vist isegi kolme põlvkonna muusikuid oli saalis,“ rääkis Kaus. „Musitseerimise rõõm ja kogemus ongi see, mida muusikakool on andnud ja annab ka edaspidi.“
Lava ei tühjenenud hetkekski
„Olen hetkel taas muusikakooli majas ja näen, kui palju instrumente on siin laupäevasest peost veel laudadele jäänud,“ vahendas Anne Kaus. „See, mis siin toimus, oli vaimustav. Kui palju muusikat, laulu ja pillimängu siin oli. Lava ei jäänud hetkekski tühjaks, vähemalt senikaua, kui mina majas olin.“
Jätkupeol osales ka Märt Ääremaa, kes oli mõni hetk laval Big Bändi koosseisus oma saksofonimängu oskusi näidanud.
„Üle hulga aja oli taas väga tore koos heade tuttavatega koos musitseerida,“ rääkis Märt, kes küll banketil enam pilli kätte ei võtnud, kuid kuulas heal meelel sõprade musitseerimist.
Märt on Põltsamaa poiss, kes pärast mõningast äraolekut taas kodulinna tagasi tulnud. Nüüd juba koos abikaasa ja kaksikutega. Märt alustas muusikakoolis algselt klarnetimängu õppimist, kuid üsna pea, kui kasvu juurde oli tulnud ja saadi ka vajalik instrument, alustas saksofoniõpinguid.
„Muusika on mind sellest ajast kogu aeg saatnud,“ jutustas Märt. „Nüüdki käin pea igal nädalavahetusel mängimas, kas siis Ska Factoriga või Põltsamaa linnaorkestriga.“
Küsimusele, kuidas tema muusikakooli jõudis, kas enda algatusel või panid sinna vanemad, arvab Märt, et eks ikka vanemad panid, sest ise valikute tegemiseks on lapsed selles eas veel siiski liiga väikesed. „Ma ei tea, kas ma oma lapsi just muusikakooli panen, aga eks elu näitab. Kui neil ikka huvi on, siis loomulikult. Muusikakool on koht, kus on hea käia ja kust saab sõpru kogu eluks.“
MERIKE KASK
