“Et luulekogu maht oli ette antud, on seal luuletused, mida ma sellel hetkel mõtlesin, et nad võiksid olla. See on üsna väike kogu, kus on enam-vähem läbilõige olemas kõigist luulekogudest ning on ka kaks varem ilmumata luuletust,” tutvustas Luik Võtikvere raamatukülas oma viimast raamatut.
Viivi Luik ise ei oska öelda, kas ja kuidas tema looming aastate jooksul muutunud on. ?Arvan, et kuna ma ise olen nii palju kogenud, elu jooksul elanud paljudes eri kohtades, siis tuleb see tõenäoliselt välja ka minu raamatutest,” sõnas kirjanik ja luuletaja.
Kodu on koht, kus olen ja mõtlen
Kirjaniku abikaasa Jaak Jõerüüt on olnud suursaadik Soomes ja Itaalias, seega on need maad olnud ka Viivi Luige elukohaks. Lisaks on ta elanud veel aasta Berliinis.
“Seal sain stipendiumi, mida peetakse väga hinnatuks. See oli Saksa Teaduste Akadeemia kultuuristipendium, mida antakse teadlastele ja kunstnikele üle maailma,” ütles Luik.
Viivi Luik peab ennast küll eelkõige eestlaseks – on see ju tema sünnimaa, kus ta kasvanud ning eesti keel tema emakeeleks, kuid samas tunneb ta ennast hästi ja koduselt ka mujal. “Kodu on koht, kus ma olen ja mõtlen,” on Luik ise öelnud.
Erilisi hobisid kirjaniku enda sõnul tal pole. Kirjutamine on nii töö, eneseväljendus, milleta olla ei saa, kui ka hobi.
Üks Viivi Luige tuntumaid raamatuid on “Seitsmes rahukevad”, mis kujutab sõjajärgset aega läbi lapse silmade. Eestis räägitakse sellest kui ajastu romaanist või poliitilisest romaanist. Viivi Luige sõnul on see raamat tema elust. Kuigi mitte päris autobiograafiline, kujutab see siiski teda ennast ja tema eakaaslasi selles ajastus.
Igavesed lapsed
Luik ise on öelnud, et ajasturomaan on “Seitsmes rahukevad” Eestis, mujal maailmas on see mõjunud hoopis teistel põhjustel. “Rootslased, sakslased ja inglased on öelnud, et nad on leidnud sealt iseendid Igavese Lapsena, olenemata ajast ja kohast,” ütles kirjanik.
Viivi Luik ütles, et tema meelest on imeline, kuidas inimesed külmast ilmast hoolimata Võtikverre kokku tulevad.
“Teeme ju mõneti kurva mängu juures hea näo: räägime kõrgeid sõnu, mida meil on muidugi hädasti tarvis. Samas me oleme inimesed, kes me siin praegu koos oleme.
Me istume siin ja mõtleme, et meil on hädasti kodus midagi teha ning mõnel hetkel on mõtted võib-olla mõne muu asja juures. Aga võib-olla kui me tagasi vaatame, on see elus üks kõige õnnelikumaid päevi. Me oleme siia juhuslikult kokku tulnud, meil on külm, ükskord mitmete ajaloosündmuste taustal võib see meile tunduda väga ilus päev,” ütles Luik Võtikvere rahvale esinedes.
“Iga päev on ajaloo päev, iga mõte, mida inimene mõtleb, on tähtis. Ja see ongi tegelikult ajaloo mälu, meie iga üksiku inimese hetk, mis praegu on ja mida ta tagantjärele vaatab. Me ei tea praegu, kus ja kuna me tänast päeva meenutame, missuguses tulevikus,” ütles kirjanik.
Intervjuud kirjanik Jaak Jõerüüdiga saab lugeda neljapäevasest Vooremaast.
EVA KLAAS