Sünnilinnast lahkus Viive omal ajal pärast kaheksanda klassi lõpetamist, kui ta asus õppima Tartu Kunstikooli. Tookord koolitati seal ka joonistamise ja joonestamise õpetajaid ning just selle eriala ta valiski.
?Ma poleks iial arvanud, et mul pedagoogidiplomit kunagi vaja läheb, aga siin, Põltsamaa kunstikoolis kulub see marjaks ära,? ütles Viive.
Joonistamisõpetajaks ta Tartu kooli lõpetades tõesti hakata ei kavatsenud, vaid üritas Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti astuda. Aga ei saanud sisse. Et talv kusagil soojemas paigas mööda saata, tuli ta lihttööliseks Siimusti keraamikatehasesse. Ja astus järgmisel aastal edukalt ERKIsse keraamika erialale.
?Konkurss ERKIsse oli siis tohutu. Osalt ilmselt sellepärast, et suunatud, reglementeeritud ja piiratud valikutega Breznevi ajastul tundus mingi loomingulisema ala ? kunsti, muusika, näitekunsti ? valimine ainus võimalus natukenegi vabamat ja ekstravagantsemat elu elada,? ütles Viive.
Sotsialismi viimane vaatus
Tarbekunstierialadel instituudi lõpetanute vabadus oli tegelikult siiski küsitav. Tarbekunsti eriala sai nimelt instituudis eksisteerida üksnes siis, kui rahvamajanduses oli selle ala spetsialistide järele nõudmine. Ja mõistagi tuli siis lõpetades ka seda rahvamajandust teenima minna.
?See, et ma oleksin tulnud Põltsamaale ja siin vabakutselisena tegutsema hakanud, oli täiesti mõeldamatu. Ma pidin minema sinna, kus oli tehas. Ja sinna, kus elamispinna saamiseks ei pidanud tegema mingeid kübaratrikke. Näiteks Tallinna jäämiseks oleks tulnud sugulastega kokku mängida, fiktiivselt abielluda või midagi muud seesugust teha,? ütles Viive.
Ehitusmaterjalide tööstuse süsteemi suunatud, tuli ta 1974. aastal taas Siimustisse. Kui aga teisel sama süsteemi tehasel Pärnus aasta hiljem kunstnik-konstruktorit vaja oli, laskis ta ennast sinna üle viia. Paraku ei pakkunud töö keraamikatehases talle just kauaks lusti.
?Põltsamaal, Jõgeval ja üldse põllumajanduspiirkondades ei andnud see võib-olla nii tunda, aga tehastes nägi sotsialismi viimane vaatus küll masendav välja: üha kasvavate plaanide, hambad ristis, täitmine, lähtematerjali kvaliteedi pidev allakäik, tehnoloogia füüsiline ja moraalne vananemine jne.
Minu jaoks tähendas see seda, et igasugused riskantsemad lahendused, mis oleksid võinud suurendada praagi hulka või kulutanud liigselt aega viimistlusele, olid keraamikatoodete disainis välistatud. Ja siis mõtlesidki välja selliseid lihtsaid, pealt poolsuletud nõusid, mille ühe käeliigutusega ära saaks puhastada ja mille sisse keegi ei näeks.
Täiesti mõttetu tundus seal veel sibada, mitte ühtegi uut ideed ei tulnud enam pähe. Ja siis ma otsustasin, et lähen mehele, muretsen lapse ja päästan ennast sealt tulema. Ning just nii ma tegingi,? meenutas Viive.
Last, kelle sünd Viive toona tehaseelu ahistusest päästis, tunneb Eesti avalikkus praegu kui moeguru Urmas Väljaotsa.
Õigel ajal
Värske pereinimesena õnnestus Viivel end 1981. aastal juba Tallinnas sisse seada. Ning vabakutseliseks hakata. Seda põlve nautis ta 1990. aastani, mil läks tollase Tallinna Kunstiülikooli ja nüüdse Eesti Kunstiakadeemia teenistusse.
?Kuigi mulle ei meeldi üldse seotus mingi institutsiooniga, oli tol kiirete muutuste ajal siiski parem omada kindalt töökohta, sest siis ei pidanud oma finantsseisu nii närviliselt põdema,? ütles Viive.
Nagu kogu Eesti ühiskond, nii on ka kunstiakadeemia tema sõnul viimase viieteistkümne aasta jooksul pidevalt muutunud ning muutused on olnud nii head kui ka halvad. Halbade muutuste hulka kuuluvad Viive meelest näiteks õppeaja lühenemine kümnelt semestrilt kuuele, õppenädalate arvu vähenemine kolmandiku võrra, sisseastujate silmaringi ahenemine ja pealiskaudsus jne.
?Tänapäeval ei oska enamik keraamikuks pürgijaid nimetada ühegi eesti või maailma tippkeraamiku nime ega ole nad käinud tarbekunstimuuseumis või näitusel, küll aga on nad käinud galeriides ja poodides ning tahavad teha ilusaid asju, mida müüa annab,? ütles Viive.
Mõni aasta tagasi hakkas Viive koormus kunstiakadeemias kahanema. Samal ajal hakkasid eakad vanemad Põltsamaal üha suuremat hoolt vajama. Sagenenud käikudel sünnilinna avastas ta ühtäkki Põltsamaa kunstiseltsi kunstiäri ja sellega ühe katuse all tegutseva kunstikooli. Ning harjus sinna aeg-ajalt sisse astuma.
Kuna kunstikoolis oli olemas treiratas, tegi Viive 2001. aasta suvel kunstikooli ruumes pikemalt töödki. Ning avastas, milline vaikus seal on. Ning kujutas ette, missugused imepärased mõtted selles vaikuses võiksid tulla. Kui Viive siis mõni aeg hiljem kunstiseltsi eestvedajale ja kunstikooli juhatajale Ethel Hakkajale mainis, et ?linnajobi? hakkab kokku kuivama, kutsus Ethel ta kunstikooli õpetajaks. Ja Viive võttis pakkumise vastu.
?Eelkõige otsustasin nii sellepärast, et vanemad vajasid hoolt, aga tegelikult tuli see pakkumine ka muus mõttes õigel ajal. Tänu sellele, et ma ennast kahe paiga vahel jagan, on mul jälle huvitav elada,” ütles Viive. “Siinseid lapsi meeldib mulle rohkem õpetada kui tudengeid, sest nad on vahetumad ja ausamad. Ja mulle meeldib Põltsamaa linna vahel jalgrattaga sõita. Mõned mu Tallinna tuttavad tunnevad juba kadedustki, kui ma rõõmsalt õhkan, et nüüd ma sõidan jälle Põltsamaale, sõidan seal jalgrattaga ja tunnen end üsna muretuna, olgu siis asjad tegelikult nii, kuidas nad on.”
Kolmemõõtmeline maailm
Põltsamaa on Viive meelest tunduvalt elutervem paik kui Tallinn. Siin on elu rutiini- ja stressivabam. Ja näiteks vanadust peetakse siin inimese loomulikuks seisundiks, mitte mingiks perverssuseks, mida tuleb iga hinna eest varjata, et pääseda automaatselt luuserite kategooriasse liigitamisest.
Koolistressist vabad pole siiski ka Põltsamaa lapsed. Tänu nendega suhtlemisele on Viive hakanud paremini mõistma kunstiakadeemia tudengeidki, kellest ta varem hästi aru ei saanud. Sest nüüd hakkab ta taipama, mis gümnaasiumis toimub.
“Minu arust oleks gümnaasiumi vaja tugevasti reformida, sest matemaatikat, füüsikat ja keemiat nõutakse seal sellises mahus, nagu oleks meil ikka veel ? nagu Breznevi ajal ? vaja õpilaste hulgast välja selekteerida sõjatööstuse jaoks vajalik ajupotentsiaal. Toona oli ju kogu ühiskond, kool kaasa arvatud, militaarsüsteemi heaks tööle pandud.
Paraku ei ole keskmise õpilase aju valmis kõike seda vastu võtma, mida praegused õppekavad ette näevad. Koolipäevad on laste jaoks täidetud mikrotraumade seeriatega ning see rikub nende iseloomu. Mõni ime siis, et kõrgkooli jõuavad raudhambulised võitlejad, kes liiguvad nagu tankid magistri- ja doktoritööde ning äriedu suunas, kuigi elus on ka muid, olulisemaid väärtusi,” ütles Viive, lisades, et tänapäeva noorte elu pole tema meelest sugugi kerge.
Vähemaks võtmise kõrval paneks Viive üldhariduskoolide õppekavadesse aga midagi juurde ka: sellesama vormiõpetuse nimelt, mida ta kunstikooliski lastele õpetab.
“Olen siin avastanud, et kolmemõõtmeline maailm on lastele juba võõraks jäänud, sest suur osa nende elust kulgeb virtuaalilmas, kus kõik on tasapinnaline. Tegelikult on maailm aga kolmemõõtmeline: kõigel on kõrgus, laius ja sügavus. Kolmemõõtmelisus ? see ongi tegelikkus. Ja vormiõpetus õpetab igasuguste teoreetiliste ja praktiliste ülesannete kaudu tegelikkust õigesti tunnetama. Kusjuures mingeid kalleid materjale pole selle juures kasutada vaja, piisab näiteks paberist,” kinnitas Viive.
Põltsamaa kunstikool on tema meelest üks armas ja otstarbekalt üles ehitatud koolike, mille õpetajad on kõik heas mõttes “kiiksuga” ja üksteist mingis mõttes täiendavad, nii et kokku tuleb mõnusalt tasakaalus kooslus.
Peale õpetamise teeb Viive siin, Põltsamaal valmis ka osa oma näitusetöid ja müüki mineva toodangu. Ta tõi selleks Tallinnast oma põletusahjugi ära.
“Ma olen ju laia profiiliga traktorist-masinist: õpetan tudengeid ja lapsi, põetan vanakesi ja teen selle kõrvalt veel näputööd,” naeris Viive
Aegade jooksul on tema tööd väljas olnud isik- ja ülevaatenäitustel Tallinnas, Tartus ja Pärnus, Moskvas, Faenzas, Stockholmis, Stuttgartis, Soomes ning USAs. Sünnilinnas Põltsamaal tuntakse tema loomingut siiski veel suhteliselt vähe. Teisipäeval Põltsamaa kultuurikeskuse galeriis avatud Põltsamaa kunstikooli õpetajate näitus, kus Ethel Hakkaja, Kaire Nurga, Anna Mägi ja Lia Peetsi tööde kõrval väljas ka Viive Väljaotsa omad, aitab seda tühikut ehk täita.
RIINA MÄGI
