Endistviisi kõnnib Vaike igal hommikul kooliteed. Koolikella helin, vahetundide sagin ja vaikus tundide ajal kuuluvad lahutamatult ka tema tööpäevadesse ning määravad oluliselt nende rütmi. “Ei ole ma, jah, veel gümnaasiumist ära saanud, käin ikka veel koolis,” naerab Vaike oma säravat naeru. Rõõmsanäolisena mäletavad teda ilmselt kõik need, kes mistahes ajal viimase viiekümne aasta jooksul Jõgeval koolis käinud.
Mure laste tervise pärast
Tänapäeva valdavalt pikakasvuliste koolilaste hulgas mõjub väikest kasvu, kleenuke ja kärme kõnnakuga Vaike kuidagi eriliselt haprana. Suuremate klasside poiste pikkuse mõõtmise protseduur on seetõttu eriti omapärane, kui meditsiiniõel tuleb enamasti kikivarvule tõusta või kuhugi kõrgemale astuda.
Peajagu Vaikest pikem on ka parasjagu kabineti uksest sisse astunud 16-aastane neiu, kes kurdab kehva enesetunde üle. Vaike vaatab tüdruku kurku ja kraadib palavikku. Annab siis tabletti ning loeb sõnad peale, mida edasi tegema peaks. “Seda ma ei taha küll näha,” ütleb siis, pingutades tüdruku lüheldast d?emprit allapoole. See, et tüdrukud massiliselt paljaste kõhtudega ringi käivad, Vaikele hästi pähe ei taha mahtuda, mitte et ta ise just vanamoodne oleks. “Tagajärjed annavad ennast juba tunda – seljahädad, põiepõletikud ja kõik muu,” teab ta ning leiab, et üldiselt lapsed ei hoia ennast ja see teeb tõsist muret. Liiga palju istutakse telerite ja arvutite taga ja sealt tulevad omakorda mitmed hädad. “Muidu on aga lapsed üldiselt kenad ning nendega on tore suhelda,” kinnitab meditsiiniõde Vaike. Lastega vestlemist ja suhtlemist üldse peab ta oma töös väga oluliseks. Kooli meditsiiniõel pole voli retsepte välja kirjutada ega eriarsti juurde saatekirju anda. Tema saab kõige enam peale ettenähtud korrapäraste profülaktiliste läbivaatuste, vaktsineerimiste, süstimiste jms soovitada lapsel kas kodus ennast ravida, perearsti juurde minna või anda nõu kuhugi mujale pöörduda. Kogenud meditsiinitöötaja silm on vahel märganud sedagi, millele perearst või lapsevanemad pole tähelepanu pööranud ning nii on mõnelegi asjale õigel ajal jaole saadud.
Vaike arvates peaksid vanemad oma lapsi rohkem uskuma ning võtma tõsiselt seda, kui laps ikka millegi üle kurdab. Kui ta juba esimese koolitunni ajal meditsiinikabinetti palaviku või mingi muu hädaga tuleb, pidanuks ta hoopis koju ravima jätma.
Kahe isanda teener
Kuni kella üheni päeval on meditsiinikabinetis käijaid iga päev peaaegu pidevalt ja sellist aega, et õde seal päris üksi oleks, enamasti polegi. Kui koolitunnid lõppenud ja majas vaikseks jääb, saab Vaike hakata kirjatööd tegema. Seda on ligemale üheksasaja õpilasega koolis rohkesti – kõikvõimalikud tabelid, päevikud, kartoteegid, kaardid ja muud ülevaated. “Eks igaühel ole oma süsteem ja asjad niimoodi seatud, et vajalikud andmed võimalikult kiiresti kätte saaks,” leiab Vaike. Kirjatöid, andmete täpsustamisi jms on kõige rohkem just sügisel. Siis saab ka plaanid paika pandud. Nii algab kooli meditsiinitöötajal uus tööaasta sisuliselt sügisel nagu kooliaastagi kogu kooliperele. Sügiseti tuleb kooli ka uusi lapsi. Vaike tunnistab, et koolipere liikmete nimed ja näod jäävad enamasti meelde, seepärast on kohe aru saada, kes uus. Osa lapsi on aga eriti tuttavad, kes meditsiinikabinetis teistest tihemini käivad. Üldiselt aga pole siia tulemist ebameeldivaks peetud. “Püüan neid ikka mõista ja nende mõttemaailmaga kaasa minna,” ütleb Vaike. Ilmselt seepärast vastatakse ka samaga. Valetamine on aga see, millega muidu igati tolerantne meditsiiniõde leppida pole suutnud. Tundub, et lapsed arvestavad sellega.
Kui aga Vaikelt küsida, et kas selline rahutu amet ka närviliseks pole teinud, vastab ta imestunult: “Ei, miks. Eks mulle see töö ikka meeldib, muidu ma ju poleks siin nii kaua olnud. Suhtlemine on siin põhiline. Kui inimesed üksteise vastu kenad on, siis ei saa ju halvaga vastata.”
“Olen ikkagi kahe isanda teener. Otsesed ülemused on haiglas ja eks kooli juhtkonnaga olen samuti seotud. Õnneks on mõlemad minusse hästi suhtunud,” ütleb Vaike. Praegu on ta juba mõnda aega pühendunud ainult koolile, omal ajal tuli selle kõrval aeg-ajalt ka haiglas ametis olla. “Olen aja jooksul peaaegu kõik osakonnad niimoodi läbi käinud,” kinnitab ta.
VAIKE KÄOSAAR