Pealkirja osas on autor Toomas Kall saanud inspiratsiooni Lutsult endalt: on ju viimasel olemas naljalugu “Viis väikest pakikest”. Lugu kirjeldab humoristide “hoogtööpäevakut” Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis Lutsu enda pilgu läbi. Teiste reedel sulge liigutanud autorite ? Priit Aimla, Vladislav Kor?etsi, Andrus Kiviräha ja Veiko Märka ? naljalood avaldame Vooremaa järgmistes numbrites.
* * *
Kes meil siin siis on? Mina ei ole kedagi kutsunud, minu käest keegi ei küsinud ka. Kui sa oled 120 aastat siin ilma peal olnud, siis öeldakse, et sa oled juba vana. Siis sa oled lihtsalt Penskar Oskar, muud midagi.
Aga viis tükki pandi kirjutama, viis väikest kirjanikukest. No las nad kirjutavad, kui nad arvavad, et see kerge on. Aimlat ma isegi tean. Temaga ma olin omal ajal isegi kaasaegne. Aga esimest korda ma märkasin Aimlat, kui ilmus tema esimene maateemaline lugu. Selle pealkiri oli “Sead?, ja see pealkiri oli sulgudes. Sellepärast, et sead on ka sulgudes, nagu Aimla ise seletas. Mulle meeldib, kui linnamees tunneb maaelu. Ma ei saanud ainult aru, miks ta pärast nii suurepärast algust läks riigikogusse. Kuigi ma sain aru, miks ta sealt ära tuli. Ma olen ka varem öelnud, et viina maitse oleneb seltskonnast. Mida parem seltskond, seda parem on viin. Aga riigikogus muutub seltskond iga nelja aasta tagant. Ja muutub ka viina maitse. Ja ei muutu alati paremaks.
Kes seal veel kirjutab? Kivirähk on alles nii noor. Ma tahaks näha, kes need viis tükki on, kes pannakse kirjutama Andruse 120. juubelil. Aastal 2090. Ja mis nende nimed võivad olla? Praegu juba pannakse lastele sihukesi nimesid, et Kolumbus Krisostomus on nende kõrval vana auväärne eesti nimi. Andrus ütles, et mida vanemaks ta saab, seda rohkem ta tunneb, et tema lemmikkirjanik on Luts. Minu lemmikkirjanik oli Gogol, nii et me mõlemad tunneme asja. Andrus on mind väga täpselt kirjeldanud: “Väike punase ninaga ja suure kiilaspeaga joodik”. Seda ma mäletan täpselt, sest seda ta ütles juba ammu. Viis aastat tagasi Sirbis, kui ma sain 115. Eilseid asju ma nii täpselt ei mäleta. Kas ma tõesti ütlesin, et ärge Jaan Krossi kutsuge? Võib-olla tõesti ütlesin, sest Krossi ma siin ei näe. Aga Krossiga mul on omaette suhe. Kui Kross sündis, olin mina 33. Kui mina surin, oli Kross 33. Eks te rehkendage igaüks ise.
Krossi asemel on Kor?ets. No Kor?ets on nigu on. Viimane raamat oli tal hea, “Kor?etsi kalaraamat”. Sellepärast, et seal ta tunnistab kohe alguses, et selles raamatus on palju tarbetuid teadmisi. See häda on muidugi iga raamatuga, aga Vladislav julgeb seda tunnistada, ja kohe esimesel leheküljel. Mul “Kevades” on ju ka palju niisugust, mida päriselt poleks olnud tarvis. Kõik need Tootsid ja Kiired ja köstrid. Aga kui ma oleksin kirjutanud ainult sellest, mis on tõesti tähtis. Kui ma oleksin kirjutanud ainult Arno Tali loo. Ma usun, et “Kevade” esimene trükk oleks mul praegu käes.
Näe, ruuduliste pükstega Veiko Märka on ka kirjutama pandud. Alles ta kirjutas näidendi “Luts sabani sõlmes”, täna kirjutab jälle. Aga no mis viga näidendit kirjutada, kui ma tegelased juba ette olen andnud. Siis pole muud, kui pane üks preili kassasse pileteid müüma, kutsu Tartust Raivo Adlas, ja ongi teater valmis. Veikolt ma mäletan veel seda lugu, kus ta kirjutas minu vanast sõbrast Eduard Türgist. Türgil ei olnud ju huumorimeelt, aga tal oli naeruteooria. Ja Türgi naeruteooria, see tähendab Eesti naeruteooria seisnes nagu selles, et igas naerus peab olema mõni täishäälik: homeerilises naerus ?o?, itsituses ?i? ja nõnda edasi. Ja õiges naerus pidi olema “h”-täht: ha-ha-haa, hi-hi-hii, ho-ho-hoo. Ja siis see Veiko Märka leidis, et Toots ei naera õigesti! Et “mh-mh”, et seal on küll “h” täht, aga ei ole täishäälikut. Ja et “pup-pup-pup” ? seal on küll täishäälik sees, aga ei ole “h”-i. Ei, no nalja ikka saab.
Üks kirjutaja oli nagu veel, aga seda ma ei tunne. Aa, see loebki praegu oma lugu ette. Õnneks hakkab vist juba lõpetama. Lõpetaski.
TOOMAS KALL
Palamusel, 5. jaanuaril 2007
