Viirpuid tuntakse erinevate nimedega

On  värvivaeseim aeg looduses. Seda enam püüavad pilku kõik värvilaigud koduaedades, parkides, haljasaladel. Ühed värvikamad  põõsad on praegu suurte punaste viljadega viirpuud. Rahvas ei ole kunagi viirpuid kuigi hästi tundnud ja neid on segi aetud teiste puuliikidega. Tänapäeva dendroloogidki ei ole viirpuuliikide suhtes üksmeelel, kuid viirpuud on kindlasti väärt, et  nendest rohkem teada saada. 

 

Eesti erinevates osades on viirpuud tuntud erinevate nimedega (haukaküüdse, jahumarjapuu, hekipuu, luupuu, leivamarjapuu, okaspihelgas, ussiviherpuu jt). Rahvapärased  nimed iseloomustavad viirpuu tarbimisvõimalusi või kasutusala. Leivamarjapuu ja jahumarjapuu näitavad, et selle põõsa marjad teati olevat söödavad ja jahused. Mitmel pool  Lääne-Eestis on neid kutsutud viherpuudeks, millest on tuletatud ilmselt ka viirpuuperekonna ametlik nimi. 

Nimetus hekipuu osutab, et viirpuud on harjutud nägema hekina. Vanasti oli viirpuuhekk tüüpiline sakste aedades ja parkides, mitte aga  talude ümber.

Viirpuude perekonna ladinakeelne nimetus Crataegus pärineb vanadelt kreeklastelt ja tuleneb   puidu tugevusest (”kratos” tähendab kreeka keeles jõudu).

Eestis kasvab looduslikult kümme liiki

Viirpuud kuuluvad roosõieliste sugukonda. Liikide arv perekonnas on väga suur. Mõnede dendroloogide  arvates on neid isegi üle 1000, kusjuures paljud liigid on veel kujunemisjärgus. Viirpuud annavad kergesti hübriide, mistõttu ongi liikide määratlemine küllalt keerukas.

Eestis kasvab looduslikult kümme liiki, introdutseeritud on  neid aga üle 60 liigi. Viirpuude perekonda on põhjalikumalt uurinud tuntud Läti dendroloog  R. Cinovskis ning Eesti dendroloogidest Endel Laas.

Viirpuud on madalad, 5 -12 m kõrgused asteldega puud või kõrged põõsad. Lehed asuvad vahelduvalt ja on enamasti hõlmised, lõhised kuni jagused, harvem jagamatud lihtlehed.  

Õied on valged (mõnedel sortidel   ka roosad või punased), koondunud kännasjatesse või sarikjatesse õisikutesse.

Viljad meenutavad õuna, on kerajad, ellipsikujulised, silinderjad, äraspidimunajad, harvem kandilised. Värvuselt on nad punased, oranžikad, kollased, mustad, mustjaspunased või punakasmustad. Seemneid on viljades üks kuni viis, mõnikord ka seitse. Seemnete kest on kõva ja paks  (nn luuseeme), mistõttu seemned idanevad raskesti.

Külviks ette valmistamata  idanevad need  alles aasta või paari pärast. Sellepärast on  vajalik seemned  enne külvi stratifitseerida. Selleks asetatakse seemned lillepottidesse või kastidesse, kus ühe kaaluosa seemnete kohta on kolm osa liiva (turvast või saepuru). Anum peab olema õhku läbi laskev. Eelnevalt tuleks neid kolm päeva leotada. Anumad viiakse keldrisse. Aeg-ajalt on neid vaja niisutada, et seemned püsiksid niisked. Kevadel tuuakse nad  õue varjulisse kohta, seemneid  ei tohi lasta läbi kuivada. Sügisel külvatakse seemned peenrale. Seemnetest paljunemise kõrval paljunevad viirpuud ka kännuvõsudest, mõned liigid  juurevõsudest.

Viirpuude viljaliha on õhuke ja puine või  küllalt paks ja jahune, läägemagus kuni mõrkjas, mõnedel liikidel aga hapukas ning maitsev.

Viirpuud  on võrdlemisi nõudlikud mullastiku suhtes, eelistades viljakamaid muldi.  On küllalt valgusnõudlikud, varjus kasvades  õitsevad vähem.

Viirpuud on hinnatud ilu-, ravim-  ja toidutaimed

Enamikke liike kasutatakse rohkesti iluaianduses nii väiksemates aedades, aga ka suurematel haljasaladel ja parkides kas üksikult, väiksemate või suuremate gruppidena või pöetud hekkidena.

Nad on dekoratiivsed, kui kevadsuvel rikkalikult õitsevad, aga samuti sügisel värvirohkete viljade ning väga mitmekesise värvusega lehestiku tõttu.

Paljud viirpuuliigid (näiteks üheemakaline,  saksa,  karvane jt) on hinnatud pöetud hekina. Kõige enam kasutataksegi meil haljastuses karvast viirpuud nii hekina, üksikult kui grupiti. 

Mõne liigi õitest, lehtedest  ja viljadest valmistatakse ravimeid südame- ja veresoontehaiguste puhul, unetuse vastu jne.  Paljude liikide vilju kasutatakse toiduks. Neist saab valmistada keediseid ja džemme.

Viirpuude koort on kasutatud lõngade värvimiseks. Sellega on saadud halli ja kollast tooni.

Viirpuude puit on kõva, tihe, raske, kollakas või punakas. Seda kasutatakse nikerdamiseks ja treimistöödeks,  sellest valmistatakse ka masinaosi.

Kuidas istutada viirpuuhekki

Talude ja maaelamiste piirdeks  on parim karvase viirpuu pöetud hekk. Hekk istutatakse üherealisena, kolm taime jooksvale meetrile.

Paremaks juurdumiseks ja tiheda heki saamiseks on mõistlik istutusjärgselt taimed vähemalt pooles ulatuses tagasi lõigata. Ka järgmistel istutusjärgsetel aastatel tuleb lõigata kolmandik kuni pool võrsete kõrgusest tagasi.

Kui hekk on saavutatud vajaliku kõrguse, tuleb seda pügada vähemalt kaks korda suve jooksul.

Üle kasvanud heki võib lõigata tagasi 30 sentimeetri peale ja siis kasvatada jälle järkjärgult noor hekk.

Läbipõimunud okstega elavtara on täis pikki nõelteravaid astlaid. Sellest ei pääse läbi loom ega inimene.

iii

ENE ILVES, Saare mõisa arendajate selts

blog comments powered by Disqus