Põllumehed valmistuvad kevadisteks põllutöödeks või on neid juba alustanudki. Vägeval Vidriku talu pidav Göran Raus võttis aga enne põllutöid ette pika ja põneva talve pikendamise reisi: ta sõitis koos nelja soomlasest sõbraga mootorsaanidel Põhja-Jäämere äärde välja.
Kui paljud eestlased mõtlevad talvel põhiliselt sellele, et see aastaaeg rutem otsa saaks, siis Göran Rausi võib pidada talvesõbraks, sest talle meeldivad väga suusatamine ja mootorsaaniga sõitmine. Selleks aga on vaja talve. Ja kui kodumaal talv lume poolest nigelavõitu, nagu kahel viimasel aastal on olnud, tuleb talverõõme nautima minna kaugemale.
“Kui 15. märtsil kodunt lahkusin, polnud siin enam lumekübetki, Lapimaal oli aga veel tõeline talv,” ütles Göran Raus.
Lund oli isegi Helsingist paarisaja kilomeetri kaugusel asuvas Himose suusakeskuseski, kus Göran kõigepealt oma eesti sõpradega mõned päevad aega veetis. Himoselt võttis ta ette tuhandekilomeetrise sõidu Lapimaale Vuotsosse, kus asub tema soome sõbra Matti Laivola suvila.
“Kui lumi maas ja järelhaagis autol taga, pole see just lihtne teekond. Aga teed on Soomes head. Nii et kui kolm tanklates tehtud kohvipausi välja arvata, sai see maa ühte jutti ära sõidetud,” ütles Göran Raus.
Vuotsost sõitsid Göran, Matti ja veel kaks soomlasest sõpra Ivalosse, kus nendega liitus veel viieski matkasell. Märkimist väärib meeste vanus. Göran Raus polnud oma 71 eluaastaga sugugi kõige vanem.
“Üks mees oli 72, üks 73 ja kaks ülejäänut kuuekümnendates,” ütles Göran.
Eluaastate suhteliselt suur arv ei tähendanud aga aeglast sõitu. Tohutu tempo, mille sõbrad metsavahelisel käänulisel teel üles võtsid, tegi Görani esimesel matkapäeval murelikukski, ent teisel päeval, kui järvejääl sirget teed mööda sõideti, ei olnud tal enam mingit probleemi teiste tempos püsimisega.
“Mootorsaan, millega matkal käisin, pole tegelikult minu, vaid mu poja oma. See on päris hirmus riist: mootor on kaks korda võimsam kui autol,” sõnas Göran Raus. “Tegime Mattiga järvejääl väikese kiirusvõistlusegi. Selle ajal tõusis kiirus 120 kilomeetrini tunnis. Matti jäi napilt peale ja polnud siis kahest järgmisest katsest enam huvitatud.”
Lumesadu ookeanilt
Soomes sõidetakse Görani sõnul mootorsaanidega enamasti mööda sisse sõidetud ja tähistatud teid, mid kulgevad kas riigimaal või järve- ja jõejääl. Tähistatud radadest ei soovitatagi kõrvale kalduda, sest mujal võib kive olla. Ametlike saaniteede kasutamiseks tuleb luba osta. Göranil ja ta sõpradel tuli nädalase loa eest välja käia näiteks 20 eurot.
Teisel matkapäeval sõitsid mehed Inari järve pidi põhja, Nuorgamisse. See asub juba Norra territooriumil.
“Mööda Inari järve jääd oli muidu mõnus sõita, aga tuli arvestada, et teel on traktorite sisse sõidetud roopaid,” meenutas Göran Raus. “Inari järves on nimelt hulgaliselt saari ja saartel suvilaid, mida vaja remontida või mingite rajatistega täiendada. Ja ainus võimalus sinna ehitusmaterjali viia on talvel traktoriga üle järvejää.”
Teisel päeval tuli meestel teha ka väike haak põdrakasvatajate asulasse Sevettijärvel, sest Matti kelgu lindil oli üks juhtrattake purunenud. Aga see oli ka ainus remont, mida kelgud matka ajal vajasid.
Kolmandal päeval jätkasid mehed teed Põhja-Jäämere äärde. Kui loogilisim tee sinna oleks kulgenud mööda Teno jõge, siis mehed leidsid, et see on liiga igav, ning otsustasid minna üle mägede. Kümmekond kilomeetrit enne merd laskuti siiski jõejääle. Ent sealt tuli varsti uuesti maale kolida: jõesuue oli päris mitme kilomeetri ulatuses jäävaba ja jäävaba oli ka meri. Selles oli “süüdi” mõistagi Golfi hoovus.
Põhja-Jäämere äärde, täpsemalt Tanafjordi jõudes oli tunne võimas, ent seda polnud matkajatel aega kuigi pikalt nautida. Veel vähem sai mõelda kavatsetud kohvikeetmisele. Merelt lähenes nimelt võimas lumepilv ja peatselt vallanduski tihe lumesadu.
“Kui oleksime tagasisõidu alustamisega pool tundi hiljemaks jäänud, oleksime võinud teelt eksida. Rajatähised on paigutatud viiekümnemeetriste vahedega ja kui eelmise märgi juurest järgmist näha pole, võidki vales suunas põrutada,” ütles Göran. “Ega me nüüdki märke päris hästi näinud, aga tulime siiski kuidagi olukorrast välja. Üksi oleks sellises situatsioonis võinud paanikasse sattuda, aga kambaga oli päris tore.”
Öö veedeti taas Nuorgamis. Seal saadi järgmisel ebameeldiva üllatuse osaliseks. Väljas oli 26 kraadi külma ja kaks kelku viiest ei tahtnud kuidagi käima minna. Õnneks oldi tsiviliseeritud paigas, kus elektri juhtmetega kohale vedamine polnud probleem. Tagasitee Vuotsosse kulges aga juba vahejuhtumiteta.
Inimtühjad maastikud
Göran Rausi sõnul pakkusid pikal saaniretkel kõige suuremaid elamusi kulgemised inimtühjadel maastikel, näiteks Sevettijärvi ja Nuorgami vahele jäänud kõrgtundras. Sealt avanesid lummavad vaated. Kes arvab, et reisimehed järvejääl iglus magasid, see eksib: ööbimiseks broneeriti ikka mugavamad paigad. Küll aga keedeti mõnes järvejääle püstitatud iglus, kus puudki valmis, kuuma jooki. Või tehti kaasavõetud pirdudest lõke otse järvejääle ja lasti sellel vorstid soojaks. Kõige toredam oli aga see, et kogu matk käis mõnusa aasimise saatel, oli siis situatsioon milline tahes.
“Mõtlesin ise, et süüa saime matka ajal liigagi hästi, aga koju jõudes olin tegelikult kaks kilo kergem kui teele asudes. Saani juhtimine pole tegelikult üldse niisama lihtne töö,” ütles Göran.
Loomulikult peab saaniga matkale minnes olema korralik varustus. Kiivri laenas Göran, nagu saanigi, oma pojalt. Spetsiaalse sõidukostüümi ostis aga ühelt soomlaselt kasutatuna: nii tuli märksa odavam.
“Sõidukostüüm peab olema spetsiaalsest kangast ning erimaterjalist vahekihtidega, mis ei lase tuult ja külma läbi. Tavalise, talviseks vaba aja veetmiseks mõeldud kombinesooniga külmud saaniga sõites kohe ära,” ütles Göran Raus. “Jalga tuleb panna soojad kummisaapad, kätte soojad kindad, aga tegelikult on saani käepidemed ja gaasipedaal soojendusega. Kuna olen prillikandja, pidin kiivri esiklaasi irvakile jätma, muidu oleksid prillid uduseks läinud.”
Pikal teekonnal Põhja-Jäämere äärde läbis Göran autoga veidi alla kolme tuhande kilomeetri, saanil aga 850 kilomeetrit. Esimesel taolisel saanimatkal käis ta aga kaks aastat tagasi. Seltskond oli sama, ent siis sõideti Lapimaalt itta ning viibiti Rootsi kõrgeimas punktis Kebnekaisel, mis asub Rootsi põhjapoolseima linna Kiruna lähedal tundras.
“Kuna lund oli harjutamiseks vähevõitu, jäi mul tänavu Tartu maratonil käimata. Aga saanisõidumõnu sain vähemalt kätte. Nüüd võib rahulikult põllule minna: rapsi- ja viljaseeme ongi juba kohal, väetised ja taimekaitsevahendid samuti,” ütles Göran Raus.
Lõpetuseks palus ta kirja panna selle, et Eestis sõidab ta mootorsaaniga ainult oma põllul ja metsas. Saanihuligaanide hulka, kes teiste põlde tallavad, ta ei kuulu.
“Tegelikult oleks meilgi vaja tähistatud saaniteid — selliseid nagu Soomes,” ütles Göran Raus.
RIINA MÄGI
