Naabrimees tõi mulle hiljuti lausa kahe kilo ringis viidikaid, järgmisel päeval veel suitsutatult lisaks. Olid teised suured ja maitsvad nii praetult kui suitsutatult! Pika elu jooksul sõin viidikaid teist korda, hiljuti pakkus neid mulle üks teine hea tuttav.
Senises elus pole just palju selle väikese kalaga kokku puutunud. Lapsepõlves oli jõgi otse maja ees, siis sai nende vilgast parves sibamist jälgida ja võib-olla jäi mõni isegi õnge otsa. Viidikad tegutsevad veekogu pinnakihis, see võimaldabki neid hästi jälgida, sealt napsavad nad sinna langenud toidupoolist. Samas peavad nad valvel olema, et keegi neid endid ära ei napsaks. Sel juhul päästavad nad ennast hüpetega.
Pidasin ka neid tähtsusetuks, mida nad oma küllalt väikese kasvuga ju on. Kirjas on, et suurimad neist võivad 20 cm pikkuseks ja üle poolesajagrammiseks kasvada. Niisuguseid on juba tore rookida ja neid võib ka oma taldrikule tahta, mitte ainult kassile. Kassile jah ühest ei saanud midagi, muudkui tahtis lisa. Aga ega viidikapäeva ka alati võtta pole. Seesama naabrimees alles läks koos naisega püügile, aga naasesid ruttu – täna ei näkka.
Kuigi viidikas on paljudele algajatele esimene püütud kala, ei olegi teda väga lihtne püüda, sest nõuab kiiret reageerimist. Muidu pannakse sööt nahka või lükatakse konksuteravikult ülespoole. Aga kui võtma hakkab, siis järjest ja üha, suvel toituvad viidikad päev läbi, suurem isu on hommiku- ja õhtupoolikul. Kalad on segatoidulised ja mingeid piiranguid nende suhtes pole kehtestatud. Poes neid ei müüda, sest õrnad soomused ei kannata ümbervalamisi.
Uskumatu, et viidika hõbedaselt helklevad soomused on vanasti leidnud praktilist rakendust. Neist valmistati pärlmutrilaadset essentsi, mida kasutati võltspärlite sisuna, odavate ehete pinnakihis või kuuseehetele läike andmiseks. Mida kõike inimene välja ei mõtle.
Pärlessentsi ehk idamaise essentsi (Essence d` Òrient) toodeti juba vanas Hiinas, aga Euroopasse tõi selle kogemuse prantsuse munk Jacquin. Nüüdisajal tehakse kunstpärleid alumiiniumpulbrist. Protsess oli väga töömahukas, sest 100 grammi essentsi saamiseks läks vaja 5000 viidika soomuseid! Ja aine, mis peegelduva läike annab, on meile tuntud guaniin – lämmastikalus, mis on nukleiinhapete koostisosa. Kristalne guaniin sillerdab ja on kalade elutegevuse jääkprodukt, mida kala läbi naha eraldab. Lugesin meie Põltsamaal elava ja hiljuti juubelit pidanud kirjaniku, Henn-Kaarel Hellati mälestuste esimest raamatut “Niidiliimija”. Seal oli ka juttu kalastamisest. Vanemad vennad olid osavamad, temal eelkooliealisena polnud püsivust, et “päriskalu”, särgesid, ahvenaid püüda, pidi lihtlabaste viidikatega leppima. Need ei kõlvanud millekski muuks, kui suurtele kaladele söödaks. Kuskil oli veel kirjas, et talurahvas ei hinnanud neid ka, andis paremal juhul loomadele ninaesiseks. Hellati kirjeldatud periood enne sõda on see tagaigatsetud eesti aeg, mil elujärg oli siis hea? Eks igal ajastul on olnud ampluaa lai, oli vast siis ka neid, kes viidikaid sõid?
Meie esivanemad tundsid neid kalu hästi, ristides neid mitmeti: hüpiskala, lendjas, veelinne, viidak, vidras, kargaja jne. Mõnes keeles on viidika sünonüümiks nimetus leivakala, sest on aegu olnud, kus nende püüdmine on aidanud nälja korral ellu jääda. Parimates kasvutingimustes võib viidikate rasvasisaldus olla kuni 10 protsenti. Kalad, milles on rasva üle kahe grammi 100 grammi kohta, loetakse rasvasemateks kaladeks, Eesti toidulaual kuuluvad nende hulka kilu, lõhe, räim ja atlandi heeringas. Miks viidikas sealt puudub – teda poes ju ei müüda.
Viidikatest sulatatud kalarasva on kasutatud isegi määrde ja põletusmaterjalina. Ka valku on neis palju, vähemalt 15 protsenti. Kulinaarselt on väga hea kala ‒ viidikaroad on hinnatud Prantsuse gurmeeköögis. Seine`i kaldal istuvat (ei tea, kas ka praegu) elukutselised viidikapüüdjad, kes roiskuva kamaraga meelitasid kohale lihakärbseid, mida kasutasid söödana. Latika või suure särje püüdjaid viidikas aga segab. Selle vältimiseks pannakse konksule suur ööuss või kaks-kolm maisitera, mis viidikale üle jõu käivad. Viidikapüügi mitteametlik rekord pidi olema 538 viidikat ühe tunniga, umbes iga kaheksa sekundi tagant kala õnges, väga lõbus.
Lisaks tavalisele viidikale elab eesti vetes ka tippviidikas, kes otsib toitu keskveest ja põhja poolt. Tal on kahe punktirealine küljejoon ja kehalt on ta viidikast laiem.
EHA NÕMM
