Möödunud nädalal tuli sõita Võrumaalt Jõgevamaale matustele. Elu on sugulased ilma mööda laiali kandnud ja mõnikord tuleb tõesti selline kurb käik ka kaugele ja võõrale kalmistule ette võtta.
Et matuseteates mainiti Siimusti kabelit, sai teele asudes oldud üsna muretu — suuruke see Siimusti siis on ja küllap kalmistu ikka üles leiab. Siiski ei olnud lugu nii lihtne. Asulast sai läbi sõidetud, kalmistut ega sinna juhatavat viita ei paistnud. Ühest teeotsast paistsid traktorid ja kopad. Tundus, et sealt küll rahupaika otsida ei maksa. Et ekslemisaeg otsa sai ja teel kedagi ei liikunud, kellelt nõu küsida, helistasime leinajatele. Tõepoolest, toosama tee, kust masinad paistsid, oligi õige.
Kui seda mööda veidi sõitsime, paistsidki puude vahelt ristid ja hauakivid — jõudsime täpselt õigeks ajaks.
Viita aga, mis suurelt maanteelt kalmistule juhataks, oleks hädasti vaja. Oma kodukandis teame ju kõik vajalikke paiku n-ö peast, sest oleme seal lapsest saati liikunud, aga võõrale on kindlasti juhatust vaja.
Helli Pedaksoo
