Käimas on viimased sügisesed põllutööd – jätkub sõnnikuvedu, väetatakse põlde ja tehakse taimekaitset, tegeletakse sügiskünniga ja varutakse jätkuvalt ka silo, enamasti siis maisisilo. Veeseaduse sätted on pannud sõnnikulaotamise lõpetamise tähtajaks 1. novembri. Seepärast vuravad meie teedel kiiruga suured ning mitte eriti hästi lõhnavad tsisternid. Et lägaveoga õigeks ajaks hakkama saada, nõuab see põllumeestelt varajasi tööplaane ja investeeringuid. 1. novembrist kuni 20. märtsini on vedelsõnniku laotamine põllumaale keelatud.
Äsja oma 20. sünnipäeva tähistanud OÜ Viraito suurfarm asub Põltsamaa linna külje all Kuningamäel. Farm on 15 aastat vana ja sellel on olemas keskkonnanõuetele vastavad sõnnikuhoidjad ehk laguunid, nagu nüüd on kombeks öelda. „Meie lägavedu põldudele pole kahjuks veel lõppenud,“ tõdes Viraito OÜ juhatuse liige Riho Kens. „Põllud on vihmadest väga pehmed ja nendel raske tehnikaga liikumine tekitab sügavaid rööpaid ja rikub põllukamarat. Ootame ilma paranemist, veidi on veel aega. Ja kui õigeks ajaks hakkama ei saa, eks siis tuleb pikendust paluda. Ega me pole ainukesed, kes praegu sellega hädas.“
Läga vedamise ja laotamise aeg on ikka tavaliselt kaasa toonud ka telefonikõne mõnelt pahaselt linnakodanikult, keda selle tegevusega kaasnevad n-ö aroomid kurjaks on ajanud. „Eks ikka on seda haisu tunda olnud, eriti kui laotame sõnnikut Kuningamäe kardiraja läheduses asuvatele põldudele,“ tõdes Kens. „Aga oleme viimasel ajal kasutanud laguunis spetsiaalseid lisaaineid, mis kiirendavad seal toimuvaid laguprotsesse ja võtavad ebameeldivat lõhna kõvasti vähemaks. Nüüd pole õnneks enam kaebusi väga olnud.“
Puudutab nii suur- kui ka väiketootjaid
Vedelsõnniku laotamisperioodi nõue mõjutab kõiki Eesti piimatootjaid ja seakasvatajaid. Seadus sätestab, et keskkonnanõuetele vastavaid sõnnikuhoidlaid peavad omama kõik loomapidajaid, kel laudas enam kui viis looma. Sõnnikumahutid peavad olema rajatud selliselt, et mahutavad 8 kuu loomade sõnnikutoodangu. Kuna 1. novembrist kuni 20. märtsini on vedelsõnniku laotamine põllumaale keelatud, siis tuleb mahutid enne talve kindlasti tühjaks saada, sest järgmine kord on võimalus seda teha alles varakevadel.
Sügiseste laotustähtaegade lühendamine tähendab, et suurem osa sõnnikust tuleb laotada juba kevadel ja suvel. Statistika kohaselt laotavad meie põllumehed vedelsõnnikut keskmiselt 42 päeval aastas. Põllumeeste sõnul tuleb sõnnik mulda saada kindlasti külvi alla ja kevadel varakult. Kui aga töö varakevadesse jätta, põrkutakse kohe uue teemaga – teha tuleb seda tööd hästi lühikese ajal vältel, kuid põllule viivad teed on sel ajal kevadiselt läbimatud, paljudel neist kehtib samal ajal tonnaažipiirang. Nii ongi, et põllul sõnnikut laotada ju saaks, aga kuidas see kraam sinna viia? Üks lahendus oleks ehitada põldude lähedusse sõnnikumahutid, kuhu vajalik kraam heade teeoludega kohale viia.
„Meie oleme endale tagavarahoidla rajanud. Juhul kui lautade juures peaksid mahutid täis saama, saame sõnniku juba sinna vedada,“ kinnitas Pajusi ABF juht Lembit Paal. Viraito OÜs selliseid varuvariante pole, ehk nagu tõdeb Riho Kens – kõik on seotud investeeringutega.
Põllumehed tahtlikult reegleid ei riku
Lembit Paal kinnitab, et tänapäeva põllumehed on eesrindlikud ja nende sõnnikumajandus vastab kindlasti keskkonnanõuetele. „Nõuded ei ole tulnud üleöö. Põllumehed on saanud pikalt valmistuda ja sellega kooskõlas oma tegevusi ka sättida,“ rääkis Paal. „Kui aastaid tagasi need uued nõuded tulid, siis oli tõesti neid, kes polnud võimelised selliseid kulutusi tegema ja isegi lõpetasid oma tegevuse. Praegu on kõigil selles vallas tegutsevatel ettevõtetel sõnnikumajandus kontrolli all, teisiti ju ei saakski. Samas kui nõuded peaksid karmistuma, siis hakkavad mõned tõesti mõtlema, kas uued investeeringud on neile jõukohased. Pangad ju põllumehele laenu anda ei taha. Uute nõudmiste korral peaks loodama ka vastav meede, mis aitaks uusi ja nõuetele vastavaid hoidlaid ehitada, kuid riik teatavasti pole põllumajandustootjate toetamisest väga huvitatud. Põllumees leiab üha vähem mõistmist. Toidutootmine on ala, millest üha enam tavakodanikke on ühel või teisel moel häiritud. Nii et sõnnikuhais või mitte, põllumehel mõttekohti ikka leidub.“
MERIKE KASK
