“Piits ja präänik on elus alati olnud,” ütleb teenekas veterinaararst Enn Angerjärv, kes hoolitses enam kui nelikümmend aastat Jõgevamaa suurmajandites loomade tervise eest. Veidi mõelnud, lisab ta: “Ainult et nende vahekord on muutunud. Varem oli präänikut rohkem, tänapäeval piitsa. Ülemuste ja alluvate suhetes oli präänikuks siis ka lihtsalt inimese tunnustamine ja hea sõna, mis tänapäeval on sageli unustatud. Präänik oli siis magusam, aga piits veel valusam.”
Kindlasti oskab Enn seda täpselt hinnata, sest oma pikkade tööaastate jooksul on ta näinud põllumajanduse köögipoolt nii veneaegsetes suurmajandites kui taastatud taludes ja ühistutes.
Loomaarsti elukutse avaldas muljet
i
Enn on sündinud küll sõjaaegses Tallinnas, kuid tema juured on Peipsi ääres. Lapsepõlv ja kooliaastad möödusidki Tiirikojas elades ja Mustvees õppides. Lihtsad ajad ei olnud need kindlasti. Nii on ka Ennu mälupilti jäänud öö, mil ukse taha tuli haavata saanud metsavend, keda siis ööpäev kodus varjati.
“See oli omakandi noormees, keda oli haarangul lastud. Talle anti peavarju ja kõik lahenes õnneks hästi, kuigi hirm ja kartus vahele jääda olid suured.”
Lõpetanud 1961. aastal Mustvee 1. Keskkooli, valis Enn Tartus EPA ja veterinaariateaduskonna. Miks? “Arvasin, et see eriala mulle meeldib. Küllap mõjutas seegi, et üks mu sugulastest oli õppinud loomaarst ja see avaldas mulle muljet. Ta oli minu jaoks autoriteet,” põhjendab Enn aastatetagust valikut.
Esialgu jäi koolitee EPAs lühikeseks, sest ees ootas kolm aastat Vene kroonus. Novgorodi oblastis raketiväeosas teenimise kohta ütleb Enn nüüdki, et see oli maha visatud aeg. Positiivsena märgib ta siiski, et kontingent, kes seal teenis, oli võrdlemisi haritud ja arukas.
Pärast sõjaväeteenistust jätkusid õpingud Tartus. EPA ajast on meelde jäänud mitmed omanäolised õppejõud. Näiteks anatoomiaprofessor Elmar Vau, kes armastas tahvlile kirjutades kasutada korraga mõlemat kätt, hoides seejuures käes erinevat värvi kriite. Või histoloogiaprofessor Julius Tehver, kes testis pidevalt tudengite kultuurialaseid teadmisi. Nii laskis ta ühel Alatskivi noormehel lugeda Juhan Liivi. Ja need, kes tema praktikumides mikroskoopi valesti kasutasid, pidid selle eest alati rubla maksma.
Enn oli olnud kooli ajal praktikal Viljandi rajooni vetravilas ja pärast kõrgkoolidiplomi saamist suunatigi ta Viljandisse tööle.
“Aga Jõgeva rajooni vetravila juhataja Leonhard Teever otsis mind üles ja kutsus tööle Bolševiku kolhoosi, kus loomaarst puudus. Nii tulin 1969. aastal Vaimastverre, mis sai järgmisteks aastateks minu töökohaks. Tööle võttis mind majandi üldkoosolek. Varsti helistati aga prokuratuurist, et ma pean vastavalt suunamisele ikka Viljandis tööle asuma. Tänu Teeverile ja veterinaariavalitsuse juhatajale Soidrole lahenes asi siiski mulle soodsalt ja jäin Jõgeva rajooni,” meenutab Enn.
Aastad Vaimastvere maadel
i
Tema sõnul oli Bolševiku kolhoos siis igati tugeval järjel majand. Kõrgkoolist tulnud spetsialist sai korraliku kuupalga (180-200 rubla), talle anti soodustingimustel korter. Kuid ka tööpäevad oli pikad ja seda olenemata nädalapäevast.
“1970-ndad olid Eesti põllumajanduses tõusuaastad. Tootmine oli majandites oluliselt kõrgemal järjel kui mujal Nõukogude Liidus. Kõik see tõi maale spetsialiste ja elu käis. Bolševiku kolhoosis oli hea lüpsikari, mille põhi oli alguse saanud juba sõjaeelsete talude karjast.
Samuti oli heal järjel tõuhobuste kasvatus, mille taga oli esimehe Heino Lääne ja hobusekasvataja Endel Koortsi entusiasm. Hobusekasvandus andis aga head kasumit. Aastas müüsime Venemaale 10-15 tõutäkku. Igaüks neist maksis vähemalt viis tuhat rubla, aga see oli uue sõiduauto Žiguli hind. Majandis oli korraga arvel pea sada hobust,” räägib Angerjärv aastatetagusest ajast.
Bolševiku kolhoos oli siis hobusekasvatuses I, piimakarjakasvatuses II ja seakasvatuses III klassi tõumajand. Kõik see andis majandile lisatulu. Ennu sõnul ei olnud heade tootmisnäitajate kõrval vähe tähtis ka sotsiaalne pool, millega Bolševikus väga palju tegeldi.
“Inimesi aidati küttepuude varumisel, rajati ambulatoorium, avati kondiitritsehh, võeti tööle juuksur ja õmbleja, aktiivselt tegeldi kultuuritööga. Paduverre hakati rajama suvist peopaika ja muuseumi. Kõik see oli suur lisaväärtus, mis Vaimastvere piirkonda ja inimesi oluliselt rikastasid. Need olid väga viljakad aastad, mis andsid häid sõpru kogu eluks,” vaatab Enn praegu Vaimastvere perioodile tänutundega tagasi.
Tööpõld oli veterinaaridel suur, sest rajooni veterinaarravilal olid koostatud profülaktilised plaanid, mis tuli majanditel ja veterinaariajaoskondadel täita. Need olid aga vastutusrikkad ja tõsised tööd. Nagu veiste tuberkuliniseerimine, veiste vere uurimine leukoosi ja brutselloosi osas. Nii suudeti Eestis 1970. aastatel veiste tuberkuloos lõplikult tõrjuda.
“Lüpsikarjal oli teine tõsisem haigus leukoos, millega hakati aktiivselt võitlema 1970-ndate keskel ja lõpetati edukalt 1990-ndate aastate alguses. Suure panuse andsid sellesse veterinaarvelskrid, keda koolitati Väimelas. Kahjuks lõpetati ühel hetkel nende koolitamine ja neilt võeti õigus retsepte väljastada.”
Järgmised aastad Jõgeva suurmajandites
i
Pärast seda, kui Bolševiku kolhoos 1978. aastal Jõgeva näidissovhoosiga liideti, kasvasid töö mõõtmed mitmekordselt. Ainuüksi lehmi oli suurmajandis 2600-2700. Kogu veterinaartöö haldamiseks olid pidevalt tööl kuus loomaarsti ja neli velskrit. Algus ei olnud kindlasti kergete killast, sest eri piirkonnad ei leidnud kohe omavahel üksmeelt.
“Töömahud kasvasid kõigil. Järgnenud aastad näidissovhoosis, katsesovhoosis, riigimajandis ja hiljem juba AS-is Perevara olid samuti meeldivad, sest tingimused headeks töötulemusteks olid neil kõigil olemas. Juba näidissovhoos oli teraviljatootmisel heal järjel ning seemneviljakasvatus andis eelised jõusööda saamisel riiklikest fondidest. See aga omakorda võimaldas tõsta tootmistulemusi. Oluline roll oli selles ahelas ka veterinaarteenistusel,” räägib Angerjärv.
Nelikümmend aastat töötas Enn erinevates Jõgeva suurmajandites, kuni otsustas 2009. aastal puhkepalgale jääda. Nende aastate sisse mahtus suurtootmise kõrgseis ja aktiivne maaelu 1980. aastatel, toiminud süsteemi sundkorras lammutamine ning põllumajanduse uus – kes teab mitmendat korda – tuhast tõusmine.
Jõgeva riigimajand oli 1997. aastal üks viimaseid Eestis, mis erastati ja jätkab sealt alates tegevust AS Perevara nime all. Maal töötavad inimesed on pidanud kõik need muutused omal nahal ära kannatama. Teisti ei ole see olnud ka veterinaaridega.
“Tootmistingimused on muutunud paremaks, tehnika on kaasaegne, elu on võimalusi avardanud nii suurtootjatel kui talunikel. Kahju on vaid selles, et väiketootjatele jääb ruumi aina napimalt. 10-20 lehmaga ei saa enam talu pidada. See aga viib elu maalt veelgi vähemaks.”
Veel märgib Enn, et varem oli veterinaari öö vaheldusrikkam ja huvitavam. Seda just tänu väikeloomapidajatele.
“Sind kutsuti välja erinevate inimeste juurde, said nendega rääkida maast ja ilmast. Niimoodi olid kursis kõigega, mis kusagil külas toimus. Nüüd on kõik koondunud suurfarmidesse. Töö on muutunud spetsiifiliseks ja omamoodi steriilseks. Tänapäevaste vetarstide tööpõld on seetõttu kindlasti üksluisem,” arvab Enn Angerjärv. Samas saadakse abi kliinikutest ja apteekidest, mis on väiksemate loomakasvatajate elu lihtsamaks muutnud.
Elu ei koosne vaid tööst
i
Ent nende pikkade aastate sisse ei mahu ainult töö. Enn on aktiivselt kaasa löönud poliitikas, kultuurielus, täitnud vastutusrikkaid ühiskondlikke ülesandeid ja tegelenud hobidega. Ta on püsinud alati keset elu.
“Kolm korda olen olnud valitud Jõgeva valla volikogu saadikuks. See oli mulle huvipakkuv kogemus ja vaheldus igapäevatööle,” ütleb Enn. “Aastaid on käinud jutt selle ümber, kas Jõgeva vald ja linn võiksid ühineda. Tundub, et sisuliselt pole seda teemat siiski arutatud. Väga paljud valupunktid, nagu koolide püsimine, MTÜ-de toetamine, investeeringute jätkumine vallas on selgeks rääkimata ning valla inimeste umbusk linnaga ühinemise suhtes on mõistetav. Praeguste arusaamade põhjal jääb vald 1 + 1 liitmisel pigem ikkagi kaotajaks pooleks.”
Aga Enn on pidanud olema ka kaasistujaks rahvakohtus ning oli üks nendest, kes võttis osa 1992. aastal toimunud rahareformi läbiviimisest.
“Olin komisjonis, kui rublasid kroonide vastu vahetati. Mäletan, et maal oli päris palju ka neid, kellel nappis raha, mida vahetada. Sest enne reformi ei teatud, palju rublasid üldse vastu võetakse. Need olid rasked ajad, mida nüüd on hakatud unustama.”
Ennule on alati olnud südamelähedased kodukandi ja kultuurilooga seotud teemad. Sellepärast on ta ka aktiivne osaleja ajaloopäevadel, toimugu need siis Jõgeval, Paduveres või Laiusel. Aastate eest lõi ta kaasa ühingu Ambior tegevuses.
“Kõige enam meenutan aga ikka oma esimest töökohta, Vaimastveret ja Bolševiku kolhoosi. Sealsed inimesed, sündmused ja paigad on jäänud mulle tänini kõige südamelähedasemaiks,” vaatab Enn tagasi möödunud aastatele.
Enn Angerjärve elukäik
i
*Sündinud 8. detsembril 1942 Tallinnas
*Lõpetas 1961 Mustvee 1. Keskkooli
*1969. aastal lõpetas EPA veterinaariateaduskonna
*1969-1978 Bolševiku kolhoosi peaveterinaararst
*1978-1997 Jõgeva näidissovhoosi, katsesovhoosi ja riigimajandi peaveterinaararst
*1997-2009 AS Perevara peaveterinaararst ja volitatud veterinaararst
*Jõgeva valla volikogu liige kolm koosseisu
i
TIIT LÄÄNE
