Venemaa õppetund

“Mind vaimustab Vene riigi oskus rikkuda oma reputatsiooni,” kirjutas Viktor Jerofejev raamatus “Hea Stalin”. Georgia vastu korda saadetud agressiooni parim tulemus oleks see, kui Venemaa peale rikutud maine midagi muud ei saavutakski.

Jerofejevi raamat maalib sissevaatava pildi Nõukogude Liidu väärtustest, eesmärkidest ja eluolust, mis kujundasid riigi poliitikat enne ja pärast Stalini surma. Tänased Venemaa põhjendused rünnata Georgiat on üllatuslikud sarnased Nõukogude Liidu retoorikale, õigustamaks sissetungi 1956. aastal Ungarisse ja 1968. aastal Tšehhoslovakkiasse. Mindi ka siis kõrvaldama rahva õigelt teelt kõrvale viinud juhte.

Vene telekanalid näitavad ka artikli ilmumise päeval emotsionaalseid lugusid grusiinide poolt tagakiusatud osseetidest, kuid loodetavasti enam mitte kaadreid surma tulistavatest kahuritest ja taevast sadavast pommirahest. Sõjategevuse lõpetamine loob võimaluse analüüsida toimunut ning mõelda tulevikule.

Vene Föderatsiooni agressioon Georgia vastu muutis maailma. Nii, nagu koos põlevate kaksiktornide kokkuvarisemisega haihtus ameeriklaste turvalisuse illusioon, peavad kõik Venemaa naabrid tundma hirmu imperialistlikule poliitikale jalgu jäämise ees. See poliitika lubab eirata rahvusvahelist õigust ja kokkuleppeid ning  tankide, sõjalennukite ja küberrünnakute abil oma tahtmine maksma panna.

Venemaa rünnak oli põhjalikult ette valmistatud. Lääneriikide võimalikku reaktsiooni katsetati juhuslike pommide heitmisega, vaatluslennuki allatoomise ja Georgia külade tulistamisega. Tugeva reaktsiooni puudumine andis Venemaale lootust, et ka sõjaline interventsioon kutsub esile vaid hambutud avaldused.

Eelmise aasta novembris Georgia kontrolli all oleva Lõuna-Osseetia külades ringi liikudes nägin ma mitte ainult toetusrahadega üles ehitatud koolimaju, elektrijaama ja administratsioonikeskust, vaid ka kauguses patrullivaid tšetšeenidest uusi Vene rahuvalvajaid. Juba siis oli Venemaa mägipiirkonda viinud sõjas hästi karastunud Kadõrovi kõrilõikajad.

Kogu vaev ja ka raha, mis kulutati, et ehitada Lõuna-Osseetias inimväärset elukeskkonda, muudeti kolme päevaga olematuks. Vene rahuvalvajate kontrolli all olnud Tshinvali, selle ehitised ja elanikud said kõige enam kannatada Kremlist saadetud sõjamasina löögirusika all, rääkimata siis Georgia küladest. Viimastest tulid ka pärast relvarahu teated Vene käsilaste poolt toime pandud rünnakutest, mille eesmärk oli tappa kõik, mis liigub, ja süüdata kõik, mis põleb.

Selle sõja suurim kaotaja ongi Lõuna-Osseetia ja selle elanikud. Jerofejev kirjeldab raamatus Ungari ülestõusu aegset vestlust, kus ühe lääne suurriigi diplomaat kinnitas  tema isale, kes oli tollal Nõukogude Liidu Pariisi suursaadik: “Kui lõpetate operatsiooni vähem kui nädalaga, ei hakka me sekkuma.”

Selleaegset maailmakorda enam ei ole ja Venemaale nädalat ei antud. Sõjategevuse alguses domineerinud lääneriikide pehmed ja ebalevad avaldused on muutunud ühtsemaks, tugevamaks ja selgemaks.

Parim õppetund Kremlile seisneb lõpptulemuses. Kõik eesmärgid, mille nimel ta sõda alustas, peavad jääma saavutamata. NATO kinnitus, et uks Georgiale on jätkuvalt lahti ja Euroopa  soov võtta üle rahuvalvemissioon Abhaasias ja Lõuna-Osseetias lööb Kremli härja vihast punaseks. Aga see pole veel kõik.

Kindlasti peaksid maailma suured arutama, kas agressori koht on võimsate ühendustes G8 või oleks targem edaspidi kohtuda seitsmekesi. Rahvusvahelise kohtu ülesandeks on välja selgitada ja karistada neid, kes viisid läbi etnilist puhastust. Sportlaste turvalisuse ja taliolümpia õnnestumise nimel tuleb Olümpiakomiteel leida Sotši asemel koht, mis ei asu püssirohutünni otsas.

Eesti peab jätkama toetust Georgiale selle nimel, et sõjas laastatud riik saaks jalad alla ning selle kodanikud võiksid elada vabas ja demokraatlikus riigis. Nii, nagu meie 1990. aastate alguses, on ka Georgia rahvas tõestanud, et soovib kuuluda lääneriikidega ühtsesse perre. See pere saab toimida vaid siis, kui koos seistakse vastu ükskõik millisele agressorile.

SILVER MEIKAR,

Riigikogu Reformierakonna fraktsioon,

Eesti-Georgia parlamendirühma aseesimees

blog comments powered by Disqus