Ometi pidi talle küllalt varakult, umbes 1941. aasta suvel saama selgeks, kui ohtlik võib olla nôukogude vôim ja venestamine. Mingit sellekohast otsesõnalist artiklit ta kirjutanud ei ole, küll leidub hoiatusi ning hirmutunnet venestamise uue laine ees ta päevikuis. Ise nõukogude poliitikasse minemata, tegeles Paul Ariste väga innukalt ja järjekindlalt nende rahvaste uurimisega, kellel endil Nõukogude Liidus poliitilist kaitset olla ei vôinud. Ta oli näiteks suur vanausuliste sôber.
Lugedes praegu seda, mida on kirjutatud nüüdsest Venemaast, jääb mulle tunne, nagu lükataks külili kôik ? nii kaubanduslikud kaalutlused kui ka geopoliitilised ohutunded. Täitsa selge, et me ei saa elada vastu Venemaad muretult, ilma ohutundeta. Samas peaks olema veelgi selgem, et me ei saa arendada Eestit, olles ise kogu aeg hirmul nii Ida kui Lääne ees. Ma ei mõtle arendamise all statistiliste majandusnäitajate parandamist. Siinkohal on määrav kindlustunde kasv inimestes, selle ärahoidmine, millest eraviisiliselt rääkis Riigikogu liige Juhan Parts. Ta ütles järgmist: kui jätkub demokraatia erastamine, siis jääb järjest vähemaks neid, kes tahavad Eestis edasi elada.
Demokraatia ei ole aga kunagi puhtalt siseriiklik ja veel vähem saab ta olla ainult ühe rahva asi. Mõelgem seda teades seeüle, milles Venemaa meid praegu süüdistab. Näiteks selles, et me lubame natsionaalsotsialismi kui ideoloogiat ja praktilist tegutsemist contra Venemaa ja venelased ning Nôukogude Liidu liitlased Teises maailmasôjas. Nende süüdistuste aluseks ei ole ainult pronksist leinava mehe kuju memoriaalil Tõnismäel. Ka mitte üksnes kodakondsuspoliitika. Meid süüdistatakse meie ajaloo pärast ja selle kaudu, et me ei tahtnud kurjuse impeeriumi pikendamist. Kuidas me oleksime pidanud viimast tahtma ning kus me ses suhtes võiksime Vene Föderatsioonile praegu järele anda? Vormiliselt võibki demokraatia sellega nõus olla, ent siis on ta juba mängukann ja mitte enam võim.
Eesti ja Vene suhteid ei riku mitte Tartu rahu olemasolu, vaid temast lahtiütlemine, sest see tähendaks, et nagu oleks Eesti Vabariik 1918-1939/1940 olnud juhuslik vedamine, episoodiline kõrvalroll. Meie omaaegsetest vaimuinimestest mõtles nônda Eduard Vilde, kes päris kindlasti ei olnud venemeelne. Ühes eravestluses 1929 arvas Vilde, et uue maadejagamise korral me Tartu rahu môttes iseseisvaks ei jää ja see uus jagamine tuleb. Kas see oli fatalism väikeriigi iseseisvuse suhtes?
Vildel oli ? ja mitte ainult puhtisiklikke ? etteheiteid nii Eesti iseseisvusele kui ka vapsidele ning nende vastastele. Väga raske on aga kujutleda teda arvamas, nagu oleks mõne teise riigi ülevõim sinu rahva maal ikka parem kui enda oma. Ja siin ma manööverdamise kohta ei näe. Kui me peaksime Venemaale järele andma, siis tuleks nagu välja, et me oleme olnud tema suhtes kui mitte ülekohtused, siis vähemasti liigkasuvôtjad. Laulev revolutsioon oleks vôinud olla ülekohtune ainult siis, kui Alo Mattiisen oleks teinud valed viisid ja Jüri Leesment kirjutanud valed sônad ning kogu laul oleks kôlanud kakofooniana.
Praktiliselt on Tônismäe memoriaali probleem, ühes sellega ka Eesti suhted Venemaaga laiemalt, jäänud Riigikogu järgmisele koosseisule nii ehk teisti, sest lahkuv koosseis ei jõua omapoolset seisukohta presidendi otsuse suhtes kujundada enam kuidagi. Teiste sõnadega: meie välispoliitika on uue koosseisu koormaks algusest peale ja see koorem on raske. Ta on seda ka põhjusel, mis ei ole nurgatagune. Europarlamendi valimistel 2009 vôib meie valijaskond otsustada, et sinna vôiks pääseda ka môni rahvuse poolest venelane. See pole mingi patt ega kuidagi keelatud. Mis saab aga siis, kui ta osutubki sinna valituks ? või kui meile hakatakse ja mitte sosinal, vaid lahtiselt ette heitma seda, nagu eestlane etniliselt aluselt blokeeriks rahva tahet? See viimane oleks täiesti loogiline jätk meie süüdistamisele natsionaalsotsialismis. Kus me siis järele anname?
Ma ei arva, et meie suveräänsus oleks poliitiline lõks. Järelikult on meie kohus teha kôik selleks, et meid sinna ka ei aetaks.
PEETER OLESK
