Põltsamaa Ühisgümnaasiumis avati esmaspäeval katoliku preestri ja Pirita kloostri vaimuliku Vello Salo ühest eluetapist kõnelev fotonäitus “Üks soomepoiss”. Avamisel kohtusid kooliperega endised soomepoisid Vello Salo ja Ants Karro, kes enne sõttaminekut Põltsamaa Ühisgümnaasiumis õppisid.
Salo kinnitas noortele, et ükskord oli ka tema noor ja ilus, nagu noored ikka on. Tema ja teadaolevalt veel kuus noormeest lahkusid kooli viimasest klassist ja siirdusid Soome, kus eestlastest moodustati eraldi rügement JR 200. Mehed võitlesid Soome vabaduse ja Eesti au eest.
Soome auvõlga tasuma
“Sinna me läksime selleks, et maksta auvõlg. Soome vabatahtlikud olid võidelnud Eesti Vabadussõjas ja nüüd, kus Soome vabadus oli ohus, läksime meie ja viisime oma naha turule,” selgitas preester.
“Läksime Soome eest sõtta, sest Saksa riigi eest sõdida ei tahtnud,” põhjendas Salo oma valikut. Ants Karro sõnul oli tema puhul tegemist pigem juhuste kokkulangemisega.
“Me olime valmis minema ka Saksa sõjaväkke või metsa, kuid mulle tuli Tallinnast külla ema vend Eduard Roos, kes oli nii suur Soome sõber, et ülikoolis nimetati teda elukutseliseks Soome saadikuks. Tema julgustas meid Soome minema,” meenutas Karro.
Salo ja Karro meenutasid sedagi, et neil oli oma rügemendi orkester, kus Salo mängis teist klarnetit ja Karro pikoloflööti.
“See flööt on olnud kolm aastat sõduriseljakotiga metsas mulla all. Ma jäin metsavennaks ja ei saanud pillile enne järele minna kui 1947. aastal,” põhjendas Ants Karro, miks pilli hääl just kõige parem pole. Ometi mängis ta sellel noortele ühe vallatu soome jenka “Kui saaks kunagi matka ajal kaunist tüdrukut kallistada”.
Igal soomepoisil oma lugu
“Otsige Põltsamaa inimesi, kes võitlesid Teises maailmasõjas. Nende elulood on väärt kirja panna,” ärgitas Vello Salo koolinoori. Samuti soovitas ta noortel juba olemasolevaid mälestusi lugeda ning kindlasti Äksis ära käia, kus asub soomepoiste muuseum.
“Istuge ilusa ilmaga jalgratta selga, sinna pole pikk maa. Ja minge koolivendi usutlema. Tänapäeval saab teha videoid. Tehakse igasugustest sünnipäevadest ja millest veel. Aga kui te saate ühe 80-aastase kätte, kel on veel pea selge ja kes räägib, kuidas asi tegelikult oli, siis see on hindamatu aare. Meie oleme varsti ajalugu, tehke teie eesti ajalugu edasi,” pani Salo noortele südamele.
Põltsamaa linnapea Jaan Aiaots rõhutas, et tulla läbi maailmasõja, kanda edasi seda vaimsust ja eestlusetahet on ühtaegu ime, kuid samas ka tüüpiline eesti mehe lugu.
“Me võitlesime Soome rindel, Eesti rindel ja Sileesias. Sõjaväeüksusena. Pärast seda hajutas seesama sõda meid üle maailma laiali. Edasi olime kõik üksikvõitlejad. Kes sattus Vietnami, kes Filipiinidele, kes Lõuna-Aafrika Vabariiki. Minu pinginaaber suri hiljuti Austraalias,” rääkis Salo.
“Siin on üks näitus. Kui kõigist soomepoistest oleks näitus, siis Põltsamaale see ära ei mahuks. Igaühel meist on üks lugu rääkida,” kinnitas preester, kes sattus Tšehhi põrgust Itaaliasse ja sai 1949. aasta jaanuaris Vatikani raadios selge sõnaga eesti keeles teatada, et märtsikuus tuleb küüditamine.
“See oli teada. Ma sain ka jutustada sellest, mida vabad eestlased tegid, kuidas nad tähistasid Eesti Vabariigi aastapäeva Stockholmis, New Yorgis ja mujal. Seda lühilainejaama võis kuulata isegi Siberis,” meenutas Salo.
Meid “vabastati” Eesti lipust
Eesti Noorsootöö Keskuse Kodanikukasvatuse projektijuht Tarmo Kruusimäe rõhutas, et rändnäitus soomepoisist on jõudnud Põltsamaale vabadusvõitluse päeval.
“Me toome teile näituse koju kätte. Teie viige see internetti, viige soomepoiste elu ja Põltsamaaga seotud uurimused internetti, sest tänapäeva poliitiline võitlus käib seal,” rääkis Kruusimäe.
“Täna 64 aastat tagasi polnud Tallinnas mitte ühtegi Saksa üksust. Olime ainult meie, Eesti Vabariigi sõdurid, Pitka-poisid. Meie olime Tallinna kaitsel ja meid vabastati 22. septembril 1944 sinimustvalgest lipust,” kinnitas Salo, et nn. vabastaja-sammas püstitati Tõnismäele eestlaste mõnitamiseks.
“Tänaseni pole teada, kui palju eestlasi Punaarmees langes, aga ükski neist ei tohtinud maetud olla Tõnismäele, sinna kõlbasid ainult venelased. Kuus kuud pärast sõja lõppu maeti sinna 12 kirstu ja keegi ei teadnud, kas neis üldse midagi oli. Meil polnud muud teed kui need välja kaevata,” pahandas Salo, et meie lähiajalugu on häbematult võltsitud ning kahetsusväärselt tehakse seda edasi.
Vello Salo kinnitas, et peab elu jooksul saadud paljudest aumärkidest kõige kõrgemaks Soome rindesõduri rinnamärki, mida ta auga kannab. “See märk annab mulle Soomes prii bussisõidu ja tähendab seda, et olen oma eluga riskinud, et Soome oleks vaba,” rääkis Salo. Ta nentis kahetsusega, et viimasel ajal on Soomes tekkinud nn ajaloolasi, kes ajalugu võltsivad ja Eestit mustavad. “Eesti vabadus võiks olla ka Soome au,” ütles Salo.
Näitus “Üks soomepoiss” on Põltsamaa Ühisgümnaasiumis avatud ka täna ja homme.
JAANIKA KRESSA
