Vello Sakkos tuli Põltsamaale klarnetit õpetama otse Elva klarnetipäevadelt. „See ju ongi puhkus, kui saab mööda suvist Eestimaad ringi liikuda ja pilli mängida,” kinnitas mees, kes talv läbi hommikust õhtuni Tallinnas tööd rügab.
„Põltsamaa suvekoolis olen osalenud 7 aastal 15-st. Viimased 4 aastat ja enne ka. 1999. aastal alustasime Elvas klarnetipäevadega, sealt tekkis mõte, et peaks rohkem ka lastega tegelema ja kes siis muu, kui mitte meie, kes me päevast päeva ise pilli mängime, peaks suvel lapsi õpetama,” meenutas Sakkos. Elvast kutsuti teda edasi ka Põltsamaale ja nii need suved on läinud.
Moosekantide perekond
„Mul käib abikaasa ka suvel samamoodi mööda laagreid, oleme terve perega samal lainel,” rõõmustab Vello Sakkos. Pianist Nata-Ly Sakkos, kes töötab põhikohaga muusikaakadeemias, on praegu Soomes, 3-nädalasel Cruselli-festivalil.
„Crusell on nagu Põhjamaade Weber, seda festivali hakkasid aastaid tagasi korraldama klarnetimängijad, aga nüüd on seal muusikat juba kõikidele pillidele ja Nata-Ly saadab seal fagotte klaveril,” tunnistab Vello Sakkos, et neil ongi niisugune moosekantide perekond, kus keegi ei ela päris kahe jalaga maapeal.
Muusikud on ka lapsed, vanem tütar Liina Žigurs on ERSO-s vioolamängija, noorem tütar Kairi Vavilov aga klaveriõpetaja. Muusikat on õppinud ka poeg Veljo Sakkos, tšellot nii lastemuusikakoolis, kui ka 3 aastat Otsa koolis, siis aga leidis, et nüüd aitab, ning pühendus uuele harrastusele – tegeleb helitehnika ja valgustusega.
„Muusika õppimine on talle kasuks ka sellel kohal ja muusikat fännab ta siiamaani. Nii on meil tõesti vedanud, et oleme peres kõik ühel meelel ja saame üksteisest momentaanselt aru,” kinnitab Sakkos.
Alustas Jõgeval
Päris pill käes Vello Sakkos enda sõnul siiski sündinud ei olegi. Kooliteed alustas ta Jõgeva linnas, kus isa Valter Sakkos poja kohe käekõrval ka Jõgeva Muusikakooli viis.
„Isa arvas, et ma võiksin viiulit õppida. See oli olnud ta enda unistus, isa oli iseõppijana paljusid pille proovinud, kuid ta elas keerulisel ajal, sõda ja mitmed probleemid tulid vahele,” meenutab Vello Sakkos.
Koolipoissi huvitas aga hoopis jalgpall ja muud asjad, harjutamine tundus Vellole sundus. „Kolm aastat pidasin viiuliga vastu, siis ema ütles mulle, et mis sa piinad ennast. Aga mingi pisik jäi mulle ikka sisse, võib-olla ainult aasta oligi vahet, kui juba 5. klassis hakkasin uuesti pilli mängima. Jõgeva keskkoolis oli poiste tööõpetuse õpetaja Hugo Vissak, kes oli ühtaegu ka kultuurimaja puhkpilliorkestri dirigent.
Vissak komplekteeris kultuurimajas uuesti puhkpillioskestri, mis vahepeal oli laiali läinud, ja sai teada, et minu isa oskab kah pilli mängida. Isa hakkas siis tuubat mängima, minul tekkis ka tahtmine proovida. Arutasime seda Jõgeva keskkoolis poistega ja otsustasime, et teeme õige oma klassi puhkpilliorkestri.”
5. b klassi puhkpilliorkester
„ Ralf Peterson, Toomas Põldma, Endel Nõgene, Valter Jürgenson, Villu Odraks, Einar Nuudi jt,” loetleb Vello Sakkos tollase 5. b puhkpilliorkestri poisse.
„Nii me alustasime, et Hugo andis mulle klarneti kätte, sõrmestiku tabelid ka, ütles, mine koju, isa näitab. 2 aastat õppisin iseseisvalt, siis juba sain kultuurimaja puhkpilliorkestrisse kolmandat häält mängima. Asi läks põnevaks, vanemate meestega koos oli tore mängida, jaanitulel jne. Orkestrimäng ja kollektiivne tegutsemine mõjub ju noorele inimesele üldse hästi,” meenutab Sakkos.
Peale Hugo Vissaku surma hakkas Jõgeva puhkpilliorkestrit juhtima Torma mees Ilmar Lääne, kes oli just lõpetanud Tartu muusikakooli, praeguse Elleri kooli. Ilmar Läänest sai Vello Sakkose klarneti-õpetaja.
„Lääne mõjutas mind isegi Jõgeva Muusikakooli tagasi minema. Aastakese õppisin seal veel, kuni 8. kl lõpuni, siis aga läksin Jõgevalt ära Tartu Ellerisse, seal õppisin 5 aastat Armond Pajo juures. Elleris tutvusin paljude toredate inimestega nagu Peeter Lilje, Jaan Õun, Raimo Kangro, Madis Vaikla ja teised, Endel Nõgene tuli aga minuga koos sinna Jõgevalt. Sealt alates olen paljude muusikutega siiamaani terve elu koos pilli mänginud.” ( Väga lahedad ja koloriitsed pedagoogid Armond Pajo, Aadu Regi, Peeter Lokk, muusikakooli direktor Aleksandra Sarv).
Eluaeg Estonias
1969. aastal alustas Sakkos õpinguid Tallinna Konservatooriumis, kus õppis klarnetit Juhan Kaljaspooliku juures. Ülikooli III kursusel oli ta parasjagu tunnis, kui uksest tuli sisse üks mees (kauaaegne Estonia klarnetist Villu Musting), tervitas Kaljaspoolikut ja ütles: „Näe sul siin üks noormees, mul oleks vaja Estonia teatrisse asendajat, pean nädalaks-kaheks ära minema, noodid on siin, vaadake läbi, homme on proov kell 11.”.
„See oli Stravisnski ballett „Püha kevad”, uues tõlkes „Kevadpühitsus”, aga õnneks olin ma just sama autori soolosonaate mänginud, nii et rütmid olid mingil määral juba tuttavad. Esimest korda teatris ei saanud ma aga suurt midagi aru, mis dirigent tegi. Kogu aeg vahelduvad taktimõõdud, see tundus täielik segapudru, teadmised ja oskused, dirigendist arusaamine tuli alles hiljem. Aga võetigi mind Estoniasse tööle, lubati, et hakkangi orkestris mängima,” meenutab Vello Sakkos, kes töötab rahvusooperi orkestris alates 1972. aastast.
Esimest korda ooperit vaatamas käis ta aga üsna suurena, olles juba Elleri kooli õpilane. „See oli „Rigoletto”, Georg Ots laulis. Ega ma mingi ooperifänn sellal polnud, pigem meeldisid mulle operetid, kus ikka räägiti ka. Orkestrit ei osanud ma aga üldse tähele panna, vaatasin ikka etendust. Alla orkestrisse vaatavad ju ainult kas need, kes on ise pilli mänginud või mingid spetsialistid. Publik jälgib ikka laval toimuvat,” meenutab Sakkos.
„Enam ei ole mul mingit eelistust, pole ka lemmikautoreid, nüüd, kui olen juba ligi 40 aastat teatriorkestris mänginud, olen muutunud kõigesööjaks,” ütleb Sakkos. Iseasi muidugi, mis üldse on muusika. „Minuvanused inimesed eelistavad ikka heakõlalist muusikat, aga kord prooviti mulle selgeks teha, et kui leidub mingi seltskond inimesi, kes aktsepteerib suvalist müra kui kunsti, siis see ongi kunst. See on filosoofiline küsimus.”
Muusiku kaks elu
Vello Sakkos kinnitab, et pilli mängivad inimesed on kõik väga toredad, sest neid ühendab ühine mõtteviis, hobid ja harrastused. See kõik seob ja nii saadakse üksteisest suurepäraselt aru.
Kuidas mahub aga töö teatriorkestris ja õpetamine kahes koolis ühte tööpäeva ära ja nii terve nädal? „Enne õhtul tööleminekut pean jah päevakese ära toimetama ja elama oma n-ö teist elu.
40 aasta jooksul olen aga sellise rütmiga täiesti ära harjunud. Etendus lõpeb kell 10 või pool 11 õhtul, seejärel lähen koju ja algab perekonnaelu. Magama saan kella 12 ja 2 vahel. Hommikul kell 8 tõusen, 9-ks on vaja minna Otsa kooli tundi tegema. Vähemalt kaks tundi tuleb hommikul teha enne kella 11, kui algab proov teatris. Kella poole kolmeks tuleb minna jälle muusikakooli lapsi õpetama, seda saab teha poole kuueni, siis on aeg lahkuda koolist, ükskõik siis, kas Otsa koolist või Tallinna Muusikakoolist, ning minna teatrisse. Tund enne etendust tuleb ju kohal olla,” kirjeldab Sakkos oma tavalist tööpäeva.
Õnneks elab ta Nõmmel, mis on umbes Jõgeva-vanune väikelinn Tallinna nii vahetus läheduses, et Tallinn on üritanud Nõmme täiesti alla neelata.
„Kohalikud tahavad uskuda jah, et see on eraldi linn. Kunagi ta ka oli seda,” nõustub Sakkos, et Nõmmel elamine kompenseerib selle, et peab Tallinnas tööl käima.
„Vahepeal käisin tööl bussiga, nüüd aga sõidan autoga. Järjest rohkem olen hakanud mõtlema, et peaks jälle bussi kasuks otsustama, see tuleb ökonoomsem ja odavam, jõuad ka õigeks ajaks kohale,” mõtiskleb ta.
Pillimehe amet
Orkestrandina teeb Vello Sakkos praegu kaasa kõikides Estonia repertuaaris olevates etendustes. Kas aga muusiku pikad ja tihedad tööpäevad on tingitud sellest, et selle töö eest makstakse vähe või tahab ta nii palju tööd teha?
„Nii ja naa! Praeguses vanuses juba mõtlen aeg-ajalt, et peaks koormust vähendama, et mis ma ikka rabelen. Olen ka mõelnud, et äkki kunagi jätan alles ainult õpetamise. Mängida on aga ikka hea,” mõtiskleb orkestrant.
Elu jooksul on tulnud ette ka suisa anekdoodilaadseid lugusid, kus on küsitud, et mis ametit sa pead, ja vastuse peale, et mängin pilli, on kostetud, et mängid pilli küll, aga mis su amet on?
„Sellist suhtumist on ette tulnud, aga mitte palju. Omakeskis me ju mõnikord ka räägime, et muidugi peaks meile rohkem raha makstama, aga no kui ei saa, siis mis ikka teha, tuleme toime. Eks saame ju aru, et kultuur ei tooda otseselt asju, võib–olla sellepärast meid ka mõnel pool ei hinnata. Meie pakume vaimset ilu, naudingut ja rahuldust, ajaveetmismeeleolu. Kui ei taheta raha panustada asja peale, mida ei saa käega katsuda, siis ongi nii nagu Eestis, et poliitikud otsustavad, et rahvusooperisse kõlbab nendest miljonitest küll ja rohkem pole tarvis. Kui praegune suhtumine ei muutu, ei saa me uut maja kunagi.”
Selle aja jooksul, mis Vello Sakkos on Estonias töötanud, on administratsioon aina suuremaks ja bürokraatia päris liiale läinud.
„Kui ma teatrisse tulin, tegeles orkestriga ainult 1 inimene, see oli endine tromboonimängija Jüri Kivi, vanem härrasmees, kes pani noodid ja puldid paika, kõik toimis, vajadusel ta kirjutas ka noote või lasi kirjutada. Nüüd on koopiamasinad, palju igasugust tehnikat ja töötajaid nii palju, et igal aastal tutvustatakse jälle uut nägu, iti-meest või mõnda muud meest.
Muusikakultuur pole kadunud
„Kui leidub inimene, kes fanaatiliselt tahab midagi teha, siis koonduvad tema ümber ka teised. Alati kui räägitakse juubelitest, hakatakse nimetama ka inimesi, ilma nendeta ei saa kuidagi. Nii on ka Põltsamaal, kus Anne Kaus on suvekooli hing.
Sakkosel on kahju, et Jõgeva puhkpilliorkester enam ei tegutse. „Lääne Ilmar tegi tööd, tuldi kohtadele jne, aga hiljem teised pole suutnud samasugust tööd teha, nii palju sõltub konkreetsest inimesest, juhist, dirigendist,” räägib ta.
Jõgeva Muusikakooliga on kunagisel õpilasel aga head kontaktid säilinud ja aeg-ajalt satub ta ka oma õpilastega Jõgevale esinema.
Vello Sakkose arvates on just Põltsamaa puhkpillimuusika suvekool hea näide sellest, et kuni leidub õpetajaid ja muusikuid, kes tahavad suvel lastega tööd teha, siis pole Eestimaal veel muusikakultuur kadunud.
„Muusika muudab inimesed paremaks, aga muusikuks saamine nõuab ka tööd. Olen näinud neid, kes on läinud muusikuteelt ära ja tulnud pärast tagasi, tunnistades, et mujal sai küll rohkem pappi, aga polnud nii hea,” ütleb Vello Sakkos.
„Inimene on sõltuv väga paljudest asjadest: emast, isast, perest, kodust, keelest, meelest, muusikast… Kui ta saab juba varakult maitse suhu, satub meeldivasse kollektiivi, kus on teisi samasuguseid – see ju tekitab ka teatavas mõttes sõltuvuse.”
Jõgeva seostub Vellole ikka kahe asjaga: need on isakodu ja puhkpilliorkester. „Vanad taadid mängisid pilli ja mina oli nagamann, keda võeti kampa. Usun siiani, et noortele on niisugust kogemust vaja. Ja nüüd, mil olen nädal aega Põltsamaal juhendanud oma klarneti-lapsi, võin kinnitada, et nad on nii võimekad, kui ma pole osanud oodatagi.”
JAANIKA KRESSA
