Reedel, 19. oktoobril autasustati Vapramäe-Vellavere-Vitipalu Sihtasutuse korraldatud konkursi „Märka mind” parimaid. Luua metsanduskooli meisterõpetaja Veiko Belials pälvis konkursilt kolm eripreemiat.
Veiko sõnul on fotograafia tema jaoks puhas hobi, millega hakkas tegelema umbes 2005-2006. aastal. „Võib-olla kuskil tosin aastat tõsisemalt, siis, kui digifotograafia tuli. Kunagi oli ka veneaegne aparaat, kuid see on juba ajalugu,” rääkis Veiko. Kust fotograafiahuvi alguse sai, ta päris täpselt ei teagi. „Oli põhjust võib-olla metsa ennast tuulutama minna, aparaat käes. See oli selline ettekääne, miks ma sinna vahepeal ära kaon,” sõnas hobipiltnik ning lisas, et fotograafia on hea võimalus kõigest puhata. „Lähed ja tuulutad looduses pead, kui pildi saad, siis on hea, kui ei saa, siis on ikka hästi. Pilt on puhas boonus.”
Sel aastal 12. korda toimunud Vapramäe-Vellavere-Vitipalu Sihtasutuse korraldatud fotokonkursil „Märka mind” osales Veiko kuuendat korda. „See on selline konkurss, kus käivad piltide juurde ka lood, pildi saamise või pildi kohta käivad lood, mida siis esile tuuakse. Mina sain seal kolm äramärkimist, kaks piltide ja ühe pildi loo eest,” rääkis ta.
„Alati on tore, kui inimest kiidetakse. Arvasin ka, et vaevalt ma mingit suuremat auhinda sealt nopin, äkki siis mingisugune äramärkimine, see oleks loogiline. See oli võib-olla ilus üllatus ja ootamatu, et neid oli siis rohkem kui üks. Ikka rahulolu jälle, et hästi läks,” rääkis edukas hobifotograaf.
Graatsiline hõbehaigur
Veiko sõnul tulid pildid n-ö ise koju kätte. „Mõlemad on pildistatud Luua pargis tiigi ääres, mõlemad on ühest ja samast hõbehaigrust, kes eelmise suve lõpul tihti siin oli. Ta oli päris julge, istus tihtipeale kalda ääres ühe tüve peal ja siis sai teda mitu korda vaatamas käidud. Konkursi pildi peal kohendas ta oma sulgi, nii et tal on üks tiib üle pea ja suled laiali, pea on hoopis allapoole painutatud ja nokk on ülespidi sulgede vahel. Selline üsna graatsiline poos,” kirjeldas Veiko ning lisas, et teise pildi peal seisab hõbehaigur vees oleva tüve peal, kiil pea kohal ning nokk kiili poole nii, nagu nad suhtleksid omavahel.
Selle pildi nimeks sai „Üks Arnele, teine Urmasele”, mis sai ka konkursi ajaloos esimest ja viimast korda nimelise eripreemia. Veiko sõnul sai pildile selline nimi valitud seetõttu, et žürii liige Arne Ader on linnumees ja Urmas Tartes putukainimene, ning kuna pildil olid mõlemad, nii lind kui ka putukas, kes omavahel vestlesid, siis saigi pildile selline nimi ning lisaks ka sinna juurde humoorikas tekst:
„Mis sa arvad, Kiilike, kas ma näen ikka pildistamiseks piisavalt ilus välja?” „Näed-näed, Haigruke. Nokk särab nagu lumememme nina, aga muidu täitsa fotogeeniline.” „Noh, siis teeme ära, mis? Tuled ka pildi peale?” „Küsid veel! Loomulikult. Siis on korraga ühe ja sama pildi peal mõlema žüriiliikme lemmikobjektid.” „Õige! Lind Arnele ja putukas Urmasele. Ütle: cheese!”
Fotonäitus viie aasta tagant
Veiko ei käi enda sõnul eriti palju metsas, ta on pigem selline pühapäevapildistaja. „Olenevalt aastaajast, vahest satun rohkem, vahest vähem. See on nii, kuidas aega ja tuju on. Enamasti ei lähe ma mingit väga kindlat asja otsima,” rääkis ta. „Igal kevadel olen käinud Alam-Pedjal Kirna matkarajal. Ega ma nii meeletult pildistamas ei käi, kui peaks käima, et fotograaf olla.
Enamasti pildistan mingisuguseid väiksemaid asju, taimi või vaateid, ega looma või lindu pildi pealt väga tihti ei leia. See nõuab rohkem aega ja eeltööd,” rääkis Veiko oma harjumustest. Ta möönis ka, et kuna on metsaga seotud, siis on veidi lihtsam loodust pildistada. „Ma olen metsandust õppinud, mõnda asja ehk tean rohkem kui võib-olla looduskaugem inimene, ei pea päris kõiki asju nii palju mõistatama, et mis see nüüd oli, mis ma nägin,” tõdes Luua metsanduskooli meisterõpetaja.
Iga viie aasta tagant üritab hobifotograaf oma töödest näituse teha. „Viimane oli kaks aastat tagasi, asendan oma juubelisünnipäevad alati fotonäitusega. Kaks aastat tagasi oli must-valgete tööde näitus reisifotodest. Järgmist nüüd vaatan ja mõtlen, et oleks ka endal huvitav, et oleks teistmoodi, loomingulisem. Ma ei pane neid pilte kuskile üles, mul ei ole blogi ja sotsiaalmeedia kontosid. Kõik alati küsivad, et kust ma pilte vaadata saan. Tule näitusele ja seal näed, rohkem ei näe,” kinnitas Veiko.
DEIVI SUISTE
