Eile möödus 25 aastat päevast, mil Jõgevamaa ajaleht Vooremaa ilmus esmakordselt uue omaniku, ASi Seitung väljaandena. Veerandsada aastat tagasi oli see paljuski uus algus. Just siis omandas leht klassikalise ajalehe ülesehituse põhimõtted – hakkasid ilmuma teemaküljed, toimetuse juhtkiri ja persoonilood. Võib öelda, et 1995. aasta aprillis jõudis klassikaline ajakirjandus tänapäevasel kujul maakonnalehte. Seda tegid nii vanad kui ka uued tegijad uue väljaandja tiiva all.
Nüüd võib vaid oletada, milline oleks maakonnaleht siis, kui toona oleksid puudunud ärksad ja julged kohalikud ettevõtjad, kes otsustasid lehe omale jätta. Kas leht oleks üldse siiani ilmunud? Suured kontsernid kibelesid ka siis Vooremaad endale ostma. Ja kui oleksidki ostnud, nagu enamikes maakondades juhtus, kas siis oleks meil täna põhjust rääkida oma lehest? Vaevalt, kui vaadata seda, mis on juhtunud nüüdseks kadunud Valga- ja Põlvamaa lehega või kuidas iseseisvuse loovutanud väljaanded ajas muutuvad.
Nii nagu igas plaanis ei ole iseseisvuse käest andmine pikemas perspektiivis jätkusuutlik, ei ole see seda ka ajakirjanduses. Vooremaa on ASi Seitung väljaandena tegutsenud nüüd juba kakskümmend viis aastat. Seda suuresti tänu meie tellijate ja lugejate lojaalsusele, kes ka rasketel hetkedele ei ole oma lehele selga pööranud. Toimetus püüab omalt poolt, et selleks poleks põhjust ka tulevikus.
Sageli mõistame inimese, asja või protsessi väärtust alles pärast tema kadumist. Aruka suhtumisega suudame seda mõista aga õigel ajal, just praegu. Nii saab ajaleht püsida ja rasked ajad üle elada, et minna koos lugejatega vastu uutele aastaringidele. ASi Seitung 25 aastat on seda kinnitanud.
