“Legendi” lavastaja Mati Tiku sõnul polnud selline teemaline kokkukõlksumine üldse planeeritud. Ka polnud lavastus tahtlikult ajastatud Eesti iseseisvuse taastamise 15. aastapäevale.
“Tegelikult pidi metsavendade lugu lavale tulema juba kaks aastat tagasi, aga siis “trügis” Silver Ükssilma lugu vahele,” tunnistas Mati Tikk. “Ja “Legendi” etenduste konkreetsed kuupäevad said paika mitte ajaloolist tähtpäeva, vaid hõivatuima osalise ? Merle Jäägeri ? töögraafikut silmas pidades.”
Aga tegelikult sobib “Legendi” lavastus Eesti iseseisvuse taastamise aastapäeva tähistama küll: kõneleb see ju valikutest, mille ees eestlased oma keerulise ajaloo jooksul seisnud on.
Ses mõttes on “Minust jäävad…” ja “Legend” tõesti üsna sarnased, et toovad kujukalt esile lihtsate eesti inimeste ees Teise maailmasõja järgsetel aastatel seisnud dilemmad. Samuti selle, et tihti aeti poliitilise võitluse sildi all hoopis isiklikke asju. Saare lavastuses tapab näiteks peategelane Helmuth naabrimees Lauri sellepärast, et tema armastatu ja tulevase lapse ema Alma otsustab temaga lõpparve teha ja hoopis Lauri juurde minna: rahulikult kodus toimetav talumees on ju lapsele parem isa kui tumeda tuleviku ja määritud kätega metsavend.
Püss või ader?
Talumees Lauri tüüpi tegelane, kes tahtnuks poliitikast üldse kõrvale jääda ja rahus põldu harida, Munamäe lavastuses, muuseas, puudus. Aga tema ja Helmuthi kahekõne toob sisse üsna olulise nüansi: vaidluse selle üle, kes on õigem eesti mees, kas see, kes on püssiga metsas, või see, kes põldu harib ja inimesi toidab, needsamad metsavennad kaasa arvatud. Hästi tuleb aga mõlemas lavastuses välja see, et püssiga metsa läinud ei pruukinud küll tapjaks saada tahta, ent said mõnikord kriitilises situatsioonis ometigi.
Kui tegijate professionaalsuse astet, taustajõudude tugevust ja ilmselt ka kulutatud rahasummat silmas pidada, pidanuks Munamäe lavastus vist Saare omale “pika puuga” ära tegema, aga allakirjutanu arvates ei teinud. Untsakate asemel oli saarelastel välja käia küll ainult üks akordioniga poiss, aga nende ette kantud lugu tundus kuidagi kompaktsem ja hoogsam. Võib-olla just sellepärast, et polnud laulupause. Aga arvatavasti ka sellepärast, et dialoogides oli rohkem särtsu ja loomulikkust.
Erinevalt Munamäe lavastusest teeb Saare omas kaasa vaid kaks professionaalset näitlejat: metsavend Helmuthit kehastav Margus Stalte (Rakvere Teater) ja major Kuznetsovat kehastav Merle Jääger (Vanemuine). Stalte teeb tõesti ilusa rolli, Jäägeri sooritus jäi allakirjutanul kahjuks täies hiilguses nägemata, sest näitlejanna oli just eelmisel etendusel vihmast libeda mänguplatsi tõttu jala välja väänanud ning pidi klassivaenlastele jalahoopide jagamise asemel vaid autoistmelt sõimamisega piirduma.
Päris kenasid osatäitmisi tuleb aga ka Saare trupi harrastajate leerist. Lavastaja Mati Tikk näitab teistele eeskuju võrukeelset Vana rolli täites, usutavad ja huvitavad on ka Karl Sakrits Heinona, Mart Morozov Hobukesena jpt.
41 on liig
Voore lähedal elav metsamees Mati Tikk sai teatripisiku külge Tartu 8. Keskkooli kirjandusklassis õppides ning Emajõe Suveteatri lavastustes kaskadööri ja võitlusstseenide lavastajana kaasa tehes. Saare metsateatris on ta teinud “Legendiga” kokku kolm lavastust.
“Nii suurt projekti ma küll enam kunagi ette ei võta,” lubas Tikk. “Nelikümmend üks osalist on ikka liig mis liig! Kogu truppi nägin täies koosseisus alles esietenduspäeva, st 13. augusti hommikul. Proffidega on ses mõttes lihtsam: lepid tasus kokku ja nad on kohal. Aga amatööril tahab ju ka põhitöö tegemist.”
“Legendi” teksti kirjutas Mati Tikk ise kokku oma metsavennaminevikuga lähisugulase mälestuste põhjal. Osa dialooge laenas ta Heino Väli raamatust “Veri mullal”, mis selle ilmumisajal, ligemale veerand sajandit tagasi üsna natsionalistlikuks kuulutati, mida nüüd aga jälle liiga “punaseks” peetakse. Proove tehti kaks nädalat. Lavastuse tarbeks rajatust on vahest põnevaim maa-alune punker. Kui rohu seest äkki luuk kerkib ja mehed välja ronima hakkavad, on efekt ikka vägev küll. Ka relvatärinat on lavastuses kõvasti. Ja tempo osatakse kogu aeg üleval hoida. Mis on eriti harrastusteatrilavastuse puhul väga suur voorus.
Ühtekokku antakse “Legendiga” kuus etendust. Viimased neist on täna ja homme õhtul.
RIINA MÄGI
