Peapreemiat sel festivalil välja ei antudki, nii et laureaaditiitel oli kõrgeim autasu, mida sealt saada võis. Peale Liblikapüüdja pälvisid selle Tudulinna Põhikooli, Viimsi Keskkooli ja Palade Põhikooli noored näitlejad.
Liblikapüüdja lavastus põhines Heljo Männi lasteluulel ning kandis pealkirja “Kord kaugel muinasjutumaal?? Lisaks kolmeteistkümnele esimese klassi õpilasele tegi selles muinasjutuvestja rollis kaasa IXa klassi õpilane Virgo Ernits: tema juhatas etenduse sisse ja luges lapsed lõpuks ka magama. Unejutustseen lavastuse finaalis tõi trupile ka armsaima lõpu eripreemia.
Mittelavaliste teenete eest sai eripreemia Liblikapüüdja vilistlane Diana Sei. Praegu sotsiaaltööd õppiva Diana kutsus Liblikapüüdja lavastaja Lianne Saage-Vahur festivalile kaasa selleks, et ta aitaks lastel silma peal hoida, nad õigeks ajaks lavale toimetada jne. Ju siis tema tegevust märgati: talle anti parima kantseldaja eripreemia. Auhindu jagasid ehk siis ?üriisse kuulusid Mari Lill, Mae Kivilo, Jaak Johanson ja Kärt Reemann.
Katkine jogurtipakk
?Maakondlikule algklasside kooliteatrite festivalile ei läinud me üldse võidumõtetega,? ütles Lianne Saage-Vahur. “Aga ühtäkki selgus, et tuleb ka üleriigilisele festivalile minna. Minu jaoks oli nii väikeste lastega kahepäevasele festivalile minek esmakordne, aga päris vahva kogemus. Näiteks siis, kui juhendajate nõupidamise ajal alailma ühe või teise kolleegi telefon tirises, olin alguses väga vihane, siis aga taipasin, et juhul, kui algklassilapsed kusagil omapead on, ei saa nende õpetaja kuidagi oma telefoni välja lülitada. Peatselt helises ka minu enda telefon ja mu enda laps teatas mulle, et on juhtunud kohutav õnnetus. Olin infarkti äärel ja kujutasin ette, et keegi on surma saanud. Siis aga selgus, et kogu probleem seisnes kellegi kotis katki läinud jogurtipakis??
Festivali korralduse kohta jätkus Liannel vaid kiidusõnu: kolgalased olid kõvasti pingutanud, et väikesed külalised end nende juures hästi tunneksid ning et neil lõbus oleks. Männimetsa peitunud koolimaja oli lastepäraselt kaunistatud ja kooli ainus saal ? võimla ? kõikvõimalike kangaste, ülesriputatud teatrikostüümide ja muu abil nii hubaseks muudetud, et kui poleks teadnud, poleks arvanudki, et see võimla on. Teadustajad olid kehastunud laste lemmiktegelasteks Buratinoks ja Malviinaks, aga ka kõik teised, kes lastega tegelesid, olid kostüümides ? liblikatiibadega kokatädideni välja.
“See on üks vahvamaid festivale, kus me käinud oleme,? kinnitasid Lianne Saage-Vahur ja muusikaõpetaja Maret Oja kui ühest suust.
Tõelised tegijad
Ühtekokku osales festivalil 14 truppi. Liannele läksid nähtud lavastustest kõige rohkem hinge Vohnja Lasteaed-Algkooli “Pipi Pikksukk? ja Audru Keskkooli “Kuidas mutt endale püksid sai?. Samas ei meeldinud talle eriti kaas-laureaadi Palade Põhikooli lavastus, milles lapsed olid pandud ajama nende jaoks eakohatuid asju. Lavale oli nimelt toodud õpetajate toa stseenid, milles arutati näiteks kondoomiautomaadi paigaldamise ja kepikõnni harrastamise küsimusi.
“Selle etenduse ajal hakkasid lapsed saalis lihtsalt sebima: neid laval aetavad asjad üldse ei huvitanud,? ütles Lianne.
Vaatamata sellele, et ta ise lavakultuuri kõrgelt hindab, ei sümpatiseerinud Liannele ka need lavastused, milles kostüümi ja lavakujunduse perfektsusega üle oli pingutatud. Nii väikeste laste lavastuse jaoks ei peaks tema meelest kaks tundi lava üles ehitama.
Lianne enda lavastuses moodustavad kogu kujunduse ümmargused padjad, mille lapsed täpselt selleks mängivad, milleks parasjagu vaja, ning mille lõpuks uinudes pea alla võtavad.
“Padjaklubi? on ?Muinasjutumaa?-lavastust oma kooliski mitu korda mänginud ning seal sellega laineid löönud.
?See on tõeliselt vahva seltskond,? kiitis Lianne. ?Usun, et neist tulevad tõelised tegijad.?
RIINA MÄGI
