Eks tundu ju mõnikord, et viimasest suurest sõjast ja sellele järgnenud väikerahvaste represseerimisest on juba nii palju kõneldud, kirjutatud ja filme tehtud, et võimatu ja ka mõttetu on leida uut lähenemisnurka.
Kui Ene Hioni raamat “Valged varesed” läbi loetud, tuleb nentida, et tõepoolest on olnud veel elusid ja saatusi, millest senini kuigi palju ei tea, aga mis on olnud nii masendavad, et kirjeldamiseks ja kommenteerimiseks ei leia õigeid sõnugi.
Päästmine või küüditamine?
1941. aastal, kui juba käis teine maailmasõda, evakueeriti sadakond eesti lastekodulast ja nendega koos kümmekond täiskasvanut Venemaale. Ilmselgelt ei kujunenud sellest ettevõtmisest päästmine. See oli pigem represseerimine, küüditamine. Vähemalt kukkus nii välja. Lastega kaasa sõitnud täiskasvanuile öeldi, et sihtpunkt on Uljanovsk, kuid tegelikult viidi evakueeritud Lääne-Siberisse.
Kõige kurvem kogu loo juures on aga tõik, et väga paljud Kolgata-teelt kodumaale naasnud polnud enam oodatud ka siin. Neid võõrastati ja tõrjuti. Ja mis kõige kummalisem, neid umbusaldas igaks juhuks ka okupatsioonivõim ise, kes neile kui n-ö riigi kasvandikele põhjaliku ajuloputuse oli jõudnud teha. Neile tehti sõjajärgses ENSVs takistusi hariduse omandamisel, nad ei saanud kuigi hõlpsalt töökohta, veelgi vähem elamispinda.
Autor tunnistab tänavu ilmunud raamatu sissejuhatuses, et tegemist on tema 1990. aastal trükivalgust näinud kirjatöö “Saatust ei valita” ümberjutustusega. Talle tundub nimelt praegu, et ei saanud siis, enam kui kakskümmend aastat tagasi, raamatu tegelaste loo jäädvustamisega päriselt hakkama, sest ei osanud tollal näha ega aru saada, mis toimus nende väga noorte inimeste kogukonnas, ei mõistnud, milline õnnemäng oli nende elu.
Praeguseks on tollased lapsed-sundpagulased juba enamasti seal, kus pole enam tähtis, olid sa siinilmas n-ö pumba juures või tõrjutu, kuid mitmed neist ei tõusnudki kunagi päriselt jalgele, masendav lapsepõlv jättis jälje kogu eluks.
Ene Hion tegi möödunud sajandi üheksakümnendatel asjaosalistega ka raadiosaateid. Veerand sajandi eest said kunagised saatusekaaslased kokku ja neid kogunes saalitäis. Kui aga uus raamat kaante vahele saama hakkas, õnnestus autoril taaskohtuda vaid kolmega neist.
Kolmveerand sajandi taha ja tänapäeva
Raamatus on Hioni kinnitusel kirjas tõestisündinud episoodid, kuid tegelaste jutustusi on tihendatud, nimed muudetud.
Raamat on üles ehitatud omamoodi raamjutustusena, kus aeg seitsme ja poole aastakümne võrra edasi-tagasi loksub. Kord viib autor lugeja tänapäeva maailmalinna lennuterminali hilinevat reisi ootama, kord veeretab raudteetammist alla koos lastega, kes end täiskasvanute käsul pommitajate eest peita üritavad, kuid samas maailmaavastamisõhinas oma uudishimu ohjeldada ei suuda.
Taas uhke lennujaam ja seejärel sõjatehas, kus niitpeente randmetega varateismelised mürske tõstavad; lennujaam, ja taas lapsed, kes nälja käes vaevlevad, julmade lastekoduliidrite eest oma leivatükki peidavad, rohtu, lehepungi, männivõsusid, isegi mulda söövad. Või õnnelikult porgandeid närivad, koos pealsetega muidugi.
Juba evakuatsioonirongis hakkavad lahti rulluma lood ja saatused, mille üle tol ajal isegi ahhetada ega imestada ei jaksatud ning mida tänapäeva inimese kujutlusvõimegi n-ö töödelda ei mõista.
Eesti lastekodudesse olid sattunud väga erinevate perede lapsed, sest aeg ju soosis saatuse keerdkäike. Ja kui sedasama saatust juhtusid suunama ametnikud, kes igas olukorras südame külma suutsid hoida, siis… läks, nagu läks.
Lasterikka töölisperekonna vanemad olid kodunt ära, kui mudilased korteris tulekahju põhjustasid. Lapsed korjati pikemalt kaalumata lastekodusse, mida samal päeval Venemaale evakueerima hakati. Tänu sellele, et keegi majanaabritest emale, kes just haiglas oli, sõna viis, tormas temagi ülepeakaela rongile ja sõitis koos väiksemate lastega tundmatusse.
Samas vagunis sõitsid nii jõukast perest pärit tüdruk, kelle laevakaptenist isa sõja puhkedes piiri taha jäi, kui ka leidlaps, kes oma õiget sünnipäevagi ei teadnud.
Peagi oli nende saatus ühine, ühesugune ja võrdne. Pikk ja vaevaline tee viis Siberisse, Kivisele neemele, endisse pioneerilaagrisse.
Mõned suuremad poisid põgenesid juba rongist, mõned üritasid seda lastekodust. Jõuti tagasi Eestisse, aga ka läbi rindejoonte piiri taha, väga kaugele, kuhu enamasti ka jäädi. Need hulljulged, kes läksid, andsid saatusele võimaluse pöörduda. Kas paremuse poole või hullemaks, selgus aastaid hiljem.
Elu ja inimesed pole iialgi päris mustad ega üleni helged-heledad. Vene tüdruk tuli ise eesti lastekodusse, et siinsete elanikega tuttavaks saada, neid aidata. Ka keelebarjääri ületas ta iseseisvalt, koostades endale kuulmise järgi sõnastiku. Reaalse integratsiooni dokument, ütleb selle kohta Ene Hion. Sõjatehase ülirange ja närviline meister käis aga õhtuti kitarriga tüdrukute toas, et koos nendega laulda. Tema lõpp oli nii traagiline, et kasvandik, kes seda pealt nägi, ei suutnud seda surmatunnini unustada. Kui meister kord hommikul ilma „propuski” ehk läbipääsuloata tehase väravasse tuli, lasi valvur mehe, keda ta loomulikult tundis, maha – põhimõtte pärast!
Omadele võõrad
Kui nii-öelda omad ehk Vene väed taas Eestis, toodi evakueeritudki kodumaale ning jagati mitme lastekodu vahel. Peagi selgus, et nad ei kuulu enam siia. Neid võõrastati ja põlati koolis, hiljem ei tahetud võtta tööle. Neist said nii-öelda valged varesed ühiskonnas, kus kõik väidetavalt võrdsed pidid olema! Samal ajal, kui raadiost kostsid reipad laulud nõukogude noorsoost, kellele on lahti kõik teed ja koolide uksed, ööbis muusiku elukutsest unistanud noormees raudteejaamas ja salaja koolis klaveri all. Vastuoluline nõukogulik bürokraatiasüsteem, mis nõudis tööle vormistamiseks sissekirjutust, kuid ei võimaldanud elamispinda sellele, kel puudub töö, tegi kõik selleks, et inimlastest, kel polnu kodu, vanemaid ega hoolivaid sugulasi, saaksid eluheidikud ja joodikud.
Oli neid, kes uskumatu visadusega sihile jõudsid, aga ka neid, kes alla andsid.
Raamatu viimastel lehekülgedel selgub, et lennuterminalil on loos väga oluline roll. Just siin saavad juhuse tahtel kokku kolm kunagist Kivise neeme last. Ja tänu sellele kohtumisele muudavad nad veel nüüd, elusügisel, oma edasisi plaane.
Ene Hion ütleb enda kohta, et pole kirjanik. “Saan esitada vaid ajakirjaniku fiktsiooni, lootes aidata ajalugu tema õilsas missioonis näha suuri sündmusi tavaliste, sõna otseses mõttes väikeste inimeste seisukohast,” kirjutab ta. Mosaiigikildudest on aga sündinud tervik, mis haarab kaasa ja annab kujutlusvõimele toitu tunduvalt enam kui nii mõnigi nii-öelda päris- või rearomaan.
i
KAIE NÕLVAK
