Eluloo- ja mälestusteraamatuid ilmub eesti kirjandusmaastikule viimasel ajal nagu seeni pärast vihma. Nende hulgast pole lihtne silma paista. Vanameister Harri Jõgisalu suudab oma möödunud aasta lõpus ilmunud „Mälestuste“ esimese osaga seda siiski teha.
Harri Jõgisalut (89) teatakse eelkõige teeneka pedagoogi ja lastekirjanikuna. Lastekirjanike loomingusse kiputakse suhtuma kui nähtusse, millest täiskasvanuna paratamatult „välja kasvatakse“ — nagu väikseks jäänud lapseriietest. Jõgisalu mälestuste näol on siiski tegemist täiskasvanud inimese tõsise lugemisvaraga.
Täpsustuseks tuleb muidugi öelda, et „Mälestused I“ on Jõgisalu 2007. aastal ilmunud raamatu „“Grand Marinast“ Kadriorgu“ parandatud ja täiendatud trükk, mis käsitleb autori elukäiku sünnist 1955. aastani, mil ta lõpetas Leningradi Riikliku Herzeni-nimelise Pedagoogilise Instituudi. Algversiooni uuega ma võrrelnud pole, seega ei oska ma ka öelda, kui suured on erinevused.
Värvikad pildid
Mis siis Jõgisalu mälestuste juures köidab? Eelkõige oskus värvikaid ja meeldejäävaid pilte maalida. Sündinud on Harri Jõgisalu küll Läänemaal Paadrema vallas Korju külas Rüüsma talus, ent üsna väikese poisina sai ta ka Tallinna elu maitsta. Rüüsma piltides elustub ehe taluelu-olu, Tallinna-piltides lisanduvad linnamiljöö koos nüüdseks ununenud sõnadega, nagu uulits, kordnik, konka, konduktor, posarna, perejesd, trotuaar ja koloniaalkauplus, samuti jutustaja isiklikud muljed ajalooraamatuteski kajastuvatest sündmustest, nagu dirizhaabli Graf Zeppelin lend üle Tallinna, 1936. aasta olümpiamängude sangarite kohtumine linnarahvaga jne.
Üks raamatu omapärasemaid detaile on mälestuskild Paadremal elanud endisest mõisnikust parun von Baggost, kelle naine ja lapsed olid Vabadussõja järel Saksamaale kolinud ja kes ise end põhiliselt kalapüügist elatas. Jõgisalu kirjeldab eksmõisnikku inimliku inimesena, kes maast ja varast ilmajäänuna siiski kombeid ja kasvatust polnud minetanud.
Karmim nägu
Kui vanemate kirjutajate mälestuste puhul on tihti nii, et Eesti Vabariigi aega jäänud lapsepõlve pere ringis kirjeldatakse idüllilisena ja alles 1940. aastast alanud ühiskondlikud vapustused toovad sisse süngemad värvid, siis Jõgisalule näitas saatus oma karmimat nägu juba lapsena.
Noorema venna Antoni sünni järel haigestunud ema veetis mitu aastat haiglas ja suri seal lõpuks, Vabadussõjas ühe silma kaotanud isa müüs Harri jaoks helgete mälestustega seotud vana kodu Rüüsmaal koos majakraamiga maha, viis pere linna ja abiellus seal uuesti. Pendeldamine tädi Tasja, vanatädi Anna ja isa uue pere vahet ning kesised majandusolud jätsidki tugeva jälje Jõgisalu lapse- ja noorpõlvele, hilisemale elukäigule aga asjaolu, et ta sünniaastast tulenevalt sõja ajal n-ö valele poolele ehk Saksa sõjaväkke ja pärast sõda Venemaale vangilaagrisse sattus.
Jõgisalu mälestused pole siiski kurtja ja hädaldaja, vaid tähelepaneliku jälgija ja eluterve ellujääja omad. „Mälestused I“ on välja andnud kirjastus Faatum ning märkida tasub sedagi, et raamatu on toimetanud Põltsamaal elav kirjanik Henn-Kaarel Hellat. Nüüdseks on ilmuda jõudnud Jõgisalu hilisem elulugugi, mis keskendub eelkõige autori 37 aastat kestnud pedagoogitööle. See raamat kannab pealkirja „Märjamaalt Tallinna ja kaugemale“.
i
RIINA MÄGI
