Teisipäevases Vooremaas ilmunud lehelugu tõi autorile telefonikõne. „Ka minu lähedased hukkusid metsavendadena. Ma isegi ei tea, kus nad on,“ tunnistas vanem proua.
Kas keegi just tema lähedaste haudadest midagi teab, ei oska esialgu küll arvata. Aga arvestades, et metsavendluse aegadest on möödas natuke rohkem või vähem kui seitse aastakümmet.
See tähendab, et käes on viimane hetk, et neilt, kes veel meiega on ja võib-olla midagi mäletavad, teadmised üle võtta. Seda enam, et Eestis kehtib juba 2009. aastast sõjahaudade kaitse seadus, mis pakub tuge sõjahaua väärikaks tähistamiseks või toetust olukorras, kus haud asub sobimatus kohas. Ja sõjahaudadeks liigitatakse Eestis ka nende hauad, kes hukkusid okupatsioonirežiimile relvastatud vastupanu osutamisel.
Võib-olla on mõistlik sõidutada oma suguvõsa vanainimesed, kellel on niisuguseid koht teada, ja veel tervist ning liikumisvõimet, neile teadaolevaid haudu üles otsima, et kasvõi jäädvustada paikade koordinaadid.
