Ettepaneku võtta aastanäituse teemaks vesi tegi kunstiseltsi liige Maie Luht. Ettepaneku tegi ta omakasust lähtudes: tal endal oli müstilist veealust maailma kujutav õlimaal siis juba valmis. Ent nagu hiljem selgus, mõjus teema inspireerivalt ka teistele kunstiseltsi liikmetele. Nad ise arvavad, et nii head näitust pole neil varem olnudki. Kunstiseltsi eestvedaja Ethel Hakkaja sõnul panebki ühtne teema kunstiharrastajatel ajud paremini tööle kui vaba teema. Peale kunstiseltsi liikmete löövad näitusel kaasa ka mõned Põltsamaa kunstikooli täiskasvanute kursusel õppijad. Ühtekokku on töid rohkem kui kahekümnelt autorilt.
Väljapanekut lühidalt iseloomustavaks märksõnaks võiks olla mitmekesisus. Mitmekesine on nii taieste vorm (on klassikalisi maale ja joonistusi, aga ka assamblaa?e, vitraa?e, installatsioone jne) kui ka lähenemine veele kui niisugusele: kes on näinud vett veekogusse kängitsetuna, kes taevast alla sadava vihmaveena, kes tahkes olekus ehk jääna, kes silmaveena, kes ühena maailma ürgelementidest, kes suisa filosoofilise nähtusena.
Jõgi kapiküljel
Veekogukujutustest on vahvaim Viive Väljaotsa vanale kapiküljele maalitud “Põltsamaa jõgi”. Mustad ja valged lainelised triibud pruunikal puidul annavad kokku väga dekoratiivse, aga ka mingit rahulikkust ja kodusust (aga selliseid tundeid kodujõgi jõelinlases ju tekitabki!) õhkava tulemuse. Vaimukad on ka Heidi Oja installatsioon “Kahekesi oja kaldal”, mille autor kokku seadnud inimfiguure meenutavatest puujuppidest, eri värvi liivast ja kividest, ning Väino Valdmanni foto järvele vaatavast prillidega naisest.
Vihmavett on kujutanud Aime Gret?ko oma meeleolukal ja detailitäpsel pastapliiatsijoonistusel: vihm on tal kui stiihia, mille meelevallas on kaks inimfiguuri ning tagaplaanil olev majagi. Jäätunud vett kujutavad Pille Kadastiku ja Sirje Tero põnevad paberi- ja kiletükkidest ning nöörijuppidest kokku pandud assamblaa?id ning Jaanika Lemetsari installatsioon. Tõsi, viimase peegellaualt kipub modernne kunstjää juba haihtuma, ent avamise aegu olnud see väga efektne. Anna Mägi monotüüpia “Silmavesi” on aga hea näide sellest, kuidas kaudne vihje võib olla kõnekam kui otsene kujutamine: me ei näe pildil pisarat ennast, vaid teksti, mis pisara kukkumise tõttu laiali läinud…
Ürgelement
Vett kui elementi kujutavatest taiestest on omapäraseimad kolm pilti sarjast “Ürg-vesi”, autoriteks Kaie Levit, Eire Kulbin ja Katrin Koitla. Idee täiendada tu?iga tumedaks toonitud pinda minimalistlike söega joonistatud motiividega said autorid Ethel Hakkajalt, kes omakorda sai inspiratsiooni praegu Tartus Kivisilla galeriis üleval olevalt läti graafiku ja maalija Ilmars Blumbergsi näituselt. Selline vorm sobis rohkem maa-alustes veesoontes pulbitseva vee kujutamiseks ning nii saidki piltidele nimed “Mäe all”, “Veesoon” ja “Niiskus”. Nagu Ethel Hakkaja lustlikult märkis, läheneb sari “Ürg-vesi” veeteemale sügavuti.
Helgemaid ja maapealsemaid vee-emotsioone annavad edasi Külli Kivisilla ja Helve Zõbini mitmeosalised akvarellkompositsioonid “Vee-emotsioonid” ja “Oh, mis kaunis vesi!”, Ilo Kaju teokarpidega täiendatud akvarell “Sogane vesi” (mis vaatajale ei tundu üldse sogane!), Gaidy Kesa akrüülmaal “Külm vesi”, Annika Teesaare “Vee jäljed” (?anrimääratlust ei riski allakirjutanu sellele oma aruga anda) ning Lili Tiksi ja Ethel Hakkaja vitraa?id.
Müstilisemat lähenemist veele kui elemendile võib aduda Salme Allikheina kahes õlimaalis ja Maire Kaju akvarellis “Külmunud inglid”, filosoofilisemat Kaupo Luguse õlimaalis “Maailm veetilgas ja tilk maailmas” ning Kati Ploomipuu ja Marian Rõugu gua??maalides “Leping” ja “Elukandjad”, samuti Kaire Nurga ning Lia Peetsi ja tema kaasautorite installatsioonides “Zen” ja “Tee veel teeveele teed”. Viimane kujutab endast suurt klaastahvlit, mille matistatud pinda kaunistab rida läbipaistvaid tilku. Tahvlile on lisatud veega täidetud savikruusides pintslid, et näitusekülastajad saaksid ka ise kätt proovida. Veega mattklaasile maalitud pildi iga on mõistagi lühike, aga seda põnevam on selle loomisest saadav kogemus. Kaaskirjas näitust sisse juhatavale interaktiivsele taiesele on öeldud, et vee jälg on ajutine, vesi ise aga igavene.
Sõna “vesine” pruugitakse vahel ülekantud tähenduses ja siis tähistab see sisutühjust. Põltsamaa kunstiseltsi näitus on vesine ainult teema poolest, ideede nappuse all see küll ei kannata.
RIINA MÄGI
