Ja kõik jäänukski tasakesi nii, nagu Meri merel tahtis (miks ? see mattub nüüd nähtavasti ajaloo hämarustesse), kui poleks juhtunud häbiväärset lugu: Saksamaa valitsusjuht astus oma kantsleriametist otse Venemaa gaasikontserni teenistusse. Mis loodud Saksa-Vene salakokkuleppe alusel selle olulise vahega, et kui MRP osaline Ribbentrop juhindus vähemalt osaliselt ideelistest kaalutlustest (mis sellest, et ideed olid väga halvad), siis tänase Saksamaa äsjane juht ? üksnes omaenese isiklikust taskust.
Gaasijuhe Balti riikide huve arvestamata
Tõele au andes on Schröder väitnud, et töötab venelaste hüvanguks tasuta, millele meil tuleb lisada, et ta teenib venelasi nii raskete rahade eest, et neid ei saa nimetada isegi vihjamisi.
Niisiis: kuni 1993. aastani jooksis Eesti Vabariigi piir Soome lahes samast kohast, kus oli olnud ENSV/NSVL riigipiir ? kas 12 miili kaugusel kaldast või seal, kus Eesti ja Soome vahemaa oli väiksem kui 24 miili (ka soomlastel oli õigus oma 12 miilile) ? mööda Eesti ja Soome vahelist keskjoont.
Kõik oli ilus ja korras. Venemaa laevad seilasid rahulikult läbi, allveelaevad pidid tulema vee peale, mingeid kalapüügi-susserdamisi ei olnud? 1993. aastal, ülimalt segastel asjaoludel, otsustasid aga Soome ja Eesti tõmmata oma seaduslikult lubatud piiri 3 miili tagasi, moodustades sel moel 6 miili laiuse n-ö neutraalsete vete koridori.
Tollased argumendid ? miks nii tehti ? on nii naljakad, et pole väärt tõsises arutelus kordamist. (Noh, näiteks, et Eesti ei suutvat laiemat piiri kaitsta? nagu ta kitsamat suudaks!). 2005. aastal sai selle tulemusena aga võimalikuks see, et Saksamaa ja Venemaa hakkavad mööda seda koridori tõmbama gaasijuhet (mida mööda hiljem hakatakse pumpama ka naftat), kusjuures ? tasuta, keskkonnast hoolimata ja Balti riikide huve arvestamata.
Kui isegi oletada, et see juhe on vajalik, siis tekib esimene küsimus: miks on kogu lugu aetud meie seljataga? Miks meie, kes me peame maksma kinni iga ?liigse? suhkruraasukese peame panustama vene Gazpromi ja saksa Ruhrgasi hiigelkasumite kasvatamisesse? Ega sakslastele ju gaas odava juhtme pärast veel odavamaks ei lähe, eks ju. Miks ei veeta juhet rahulikult maad mööda? Läbi Läti, Poola jne?
Vastus on lihtne: tegemist on lisaks majanduslikule pügamisele ka Eesti-vaenuliku poliitilise aktsiooniga, mille üheks kahetsusväärseks osapooleks on ka saksa radikaalsed vasakpoolsed poliitikud.
Küsimus pole selles, kas gaasi on vaja vedada või ei: kui venelastel seda on (mitte eriti palju, aga mõneks ajaks veel jätkub) ja sakslased seda tahavad, lasku käia! Aga meie geograafiline asend on meie ressurss, mis kah midagi maksab, ka rahas.
Merepiir tuleks tagasi nihutada õigesse kohta
Olukord on Eesti jaoks lihtsamast lihtne: merepiiri tagasinihutamine õigesse kohta on riigi ühepoolne akt. Midagi läbi rääkida siin kellegagi ei ole. Euroopa Liidult nõusolekut küsida pole vaja.
Muide, kui ka Soome nihutaks oma piiri tagasi, muutuks EL piir 500 kilomeetri võrra lühemaks ja vastavalt ka odavamaks. Ja Eestil (või Soomel) tekiks õigus küsida vastavaid transiiditasusid ning Saksamaal ja Venemaal panna oma toru sinna, kus sel kõige parem on ja mitte sinna, kuhu nad seda tohivad teha. Mõistagi pärast vastavate rahade osas kokkuleppimist ja nõusoleku saamist.
Ühesõnaga kaotajaid polekski. Tibake julgust oleks aga vaja küll.
IGOR GRÄZIN,
Riigikogu liige, Reformierakond
