Vastlapäev võib nihkuda enamasti umbes kuu aja piirides 8. veebruarist kuni 7. märtsini. Tingimuseks on, et peab olema noor kuu ja teisipäev. Esivanemad on arvestanud vastlapäeva aega just ülestõusmispühade järgi. Kahe püha vahe on tingimata 47 päeva.
Selge on aga seegi, et kevade märke ja elurõõmu on mõlemas. Esimene sümboolne tervitus peatselt saabuvale kevadele on ilmselt siiski vastlapäevaaegne liulaskmine ja muude rõõmsameelsete kommete järgimine.
Ilmalgi on vastlapäeva paiku olnud omad kombed. Seda on täheldanud ka Kustas Põldmaa oma raamatus “Nurmelt ja niidult”. “Vastlapäeva paiku tavaliselt tuiskas ja sellele järgnes sula ilm – vastlasula. Pakane puhkas ja tegi vaheaja. Sadas ka pehmet lund,” on seal kirjas.
On märgitud sedagi, et vastlapäeva pehmetele ilmadele järgnevad enamasti viimased kanged külmad. Siit edasi hakkab lähenema kevad ? päevad lähevad pikemaks ja linnud hakkavad järjest enam häälitsema ning ilmutama pesitsemistahet.
“Vastlapäeva tormi järel hakkab ilm ühest jalast lonkama ja kui siis veel paastumaarjapäev möödunud, lonkab ilm juba kahest jalast,” ütleb üks eesti rahva vanasõna. Loodus liigub kevadele vastu ja inimene koos sellega.
Ajad ja kombed
Vastlapäevale kõige iseloomulikum on ajast aega olnud ikka liulaskmine. Praegusel ajal on liulaskmine vahest lihtsalt lõbus tegevus. Selle kombe tähendus on selge isegi lasteaialastele ? mida pikem liug, seda pikemad kasvavad linad.
Linapõldu pole enamik ehk näinudki. Esivanemate jaoks oli heal linakasvul eluline tähendus ja hea saagi nimel tuli kombeidki täpselt järgida. “Linaliugu, pikka kiudu, kupar otsa kuldanopsi, seemel sisse siidikirja!” räägib Karksist pärit rahvalaul.
Vanasti ei olevat tohtinud vastlasõidult ükski majapidamine puududa, seda enam, kui peres oli noori. Vastlasõit lõppes tihtilugu külakõrtsis, kus noored tantsisid ning vanad mehed omavahel juttu ajasid. Noored leidsid põhjuse sel puhul ka hulgakaupa külla minna ning vastlasimmanit pidada.
Hilisemal ajal said kombeks juba lõbusad vastlapeod rahvamajades koos laulude ja tralliga. Linnadeski hakati pidama vastlaballe. Suusatamised, kelgutamised, talviste matkade korraldamised ja hobusõidud vastlapäeval on olnud ja jäänud, ehkki pisut teisenenud kuju ja tähendusega.
Endisel ajal oli vastlapäev põllumehe pidupäev ning lootused ja ennustused olid ikka põllu ja karjaga seotud. Sealt on tänasesse päeva edasi läinud vastlakakkude ja kuklite, herne- ja oasupi ning seajalgade söömine. Kevadisi põllutöid ja sügisesi saake nende järgi küll lausa ei ennustata, aga ilusad kombed on need ikkagi.
Aga neis majapidamistes, kus sigu kasvatatakse, on ehk praegugi hea uskuda, et vastlapäeval seajalgade söömine annab sigadele suveks paremat kosumist. Ja seajalakontidest vurri tasuks ka teha. Päris ehtsad kondid on ikka midagi muud kui järeltehtud. Ega puhtaks söödud konte vanasti ära visata ei saanudki.
Nendes peredes, kus oli suuremaid tüdrukuid, pandi kondid rehetoa põrandale ritta ja kutsuti koer sinna juurde. Kelle kondi kallale koer esimesena asus, see pidi varsti mehele saama. Veel viidi järgmisel päeval seajalakondid lauta ja öeldi emisele, et toogu ta just nii palju põrsaid, kui konte lauta toodud sai.
Maskipidude ja karnevalide pidamist seostati pahade vaimude eemaletõrjumisega. Seda eesmärki on kunagi kandnud ka õlgedest puusliku tegemise komme, nagu on kirjas E. Laugaste raamatus “Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu”. Ja nimelt: “Ebausulisi tempe teevad talupojad ka vastlapäeva õhtul. Siis teevad nad õlgedest puusliku, pistavad sellesse terava puu… Siis kannavad nad puusliku õhtul pimedas välja metsatukka ja seovad selle puulatva. Selle tegevusega peavad nad seda ebausku, et vili, põlluvili ja lina hästi kasvaks ja õnnestuks”.
Hõissa, meil olid vastlad!
Tuleb välja, et kombeid ja tavasid oli esivanematel meist tunduvalt rohkem. Ega nad kuhugi kadunud polegi, tarvis on vaid veidi enam otsida. Tuntud tõde, et iga uus on hästi unustatud vana, peab ilmselt samuti endistviisi paika.
Igatahes lihviti tänavu ka Jõgevamaal vastlapäeva aegu hoolega mägesid, künkaid ja kõrgendikke. Ilm oli ju ehtsalt talvine. Kelgu-, suusa- ja uisusõite käisid tegemas väikesed ja suured, noored ja vanad. Jõgeva ümbruses olid populaarsemad paigad Laiuse mägi, Kassinurme, Aruküla mägi jne. Lusti oli kõikjal rohkesti.
Mõnel pool rakendati ka hobused saanide ja regede ette ja tehti ehtsat hobusõitu nagu ennevanastigi. “Kui vastlapäeval nii palju päeva paistab, et hobuse jõuab ette panna, siis on kevade kenad ilmad,” ütleb vanasõna. Kas just nii palju päikest vastlapäeval igale poole jätkus, aga järjest kõrgemalt hakkab ta nüüd käima kohe päris kindlasti.
VAIKE KÄOSAAR
