kõne Vanemuise kontserdimajas 23. veebruaril 2012
Lugesin läinudlaupäevasest Postimehe kultuurilisast Ilmar Raagi esseed “Kannatuse jäävuse seadus?”. Väga vajalik lugemine. Raag kirjeldab kahte avalikus ruumis vastanduvat Eesti-nägemust. Ühelt poolt subjektiivsest valust toituv rahulolematus, mis äärmuslikul kujul jõuab välja oma riigi ja iseenda vihkamiseni. Teiselt poolt valitsuse retooriline optimism, mille apostellikuks kandjaks nimetab Ilmar Raag … mind.
Ei vaidle vastu. Ei vaidle vastu ka sellele, et faktid ja laiem kontekst, mida arvestab valitsus, ei ole alati kooskõlas raskustega, mida paljud inimesed isiklikult tajuvad. /…/
Loomulikult mõjutab kõik see, mis toimub maailmas ja eriti meie maailmajaos, otseselt ka Eestit.
Aga veelgi enam mõjutab meie käekäiku meie endi süvenev väsimus. Väsimus teadmatusest tuleviku suhtes, väsimus igapäevastest muredest. Kannatuste pinnalt tekib kannatamatus – soov nüüd ja kohe paremini elama hakata. Kes ei tahaks rohkem palka? Eriti juhul kui sellest ei piisa vajalike kulutuste katmiseks. See on arusaadav ja loomulik soov.
Väsimus ja kannatamatus käivad käsikäes. Väsimus võib viia tänavatele, aga võib väljenduda ka akadeemilisemalt. Näiteks autoriteetse majanduseksperdi arvates tuleks Kesko-ladu saata tagasi Soome ning Ericssoni tehas Rootsi. Ekspert leiab, et Eesti ei vaja sellised investeerijad, kes kasutavad madala kvalifikatsiooniga tööjõudu.
Aga meil ju ei ole piisaval hulgal kõrgema lisaväärtuse loojaid. Et neid inimesi oleks tulevikus rohkem, on praegu vajalik hõivata tööga ka tagasihoidlikemate oskustega inimesed – niiviisi loomegi ressursse hariduse jaoks ja teadmistepõhise majanduse arendamiseks. Teisisõnu: et astuda järgmisele trepiastmele, peab üks jalg toetuma eelmisele.
Miks Eesti riik ei võiks raha laenata ning oma õpetajate, arstide, päästetöötajate ja paljude teiste palgad Euroopa mastaabis normaalsemale tasemele viia?
Võiks. Meile antaks laenu. Mida see aga tähendaks Eesti riigile (sealhulgas õpetajatele, arstidele ja päästetöötajatele) mõne aasta möödudes, oleks kardetavalt halb.
Kui rahvas leiab, et hoopis maksude tõstmine aitab Eesti probleeme lahendada, siis annab ta selleks riigikogu valimise kaudu mandaadi. Ja seda valikut tuleb poliitikutel austada ja järgida. Praegusel valitsusel eelkirjeldatud sammude astumiseks rahva mandaati ei ole./…/
2012. aastal ma ei ütleks, et kui see on kriis, siis ainult sellises kriisis ma elada tahaksingi. Sellises kriisis nagu praegu ei tahaks keegi meist elada — kui oleks paremat valida. Paraku ei saa me välistada, et üle-euroopaline või isegi üleilmne majanduskriis võib osutuda sügavamaks ja kestvamaks kui seni üleelatu. Me ei saa välistada, et erakorralisest kriisist võib saada tavaline seisund. Normaalsus on alati suhteline./…/
On leitud, et valitsusel eesotsas peaministriga napib empaatiavõimet. Mõistan, miks mind on niimoodi tajutud. Olen pidanud oma tegevuses ülimuslikuks vastutustunnet Eesti Vabariigi ees, kuid ilmselt alahinnanud üht teist väga olulist tunnet — kaastunnet iga inimese suhtes, kes on jäänud hätta. Rasketel aegadel ootavad inimesed peaministrilt rohkem osavõtlikkust väljendavaid signaale. /…/
Tänase olukorra kujunemisel on veel üks põhjus. Tundub, et osa kaasmaalasi on väsinud justkui liiga stabiilsest valitsusest ja eriti peaministrist, kes on ametis olnud juba seitse aastat. Selline suhtumine on mõistetav. Seitse aastat on tõesti pikk aeg.
Võibolla peaksin seepärast iseendalt küsima: kas kõik see ei ole mind ennast juba ära väsitanud?
Pidev pinge loomulikult kurnab.
Kuid peaministril lihtsalt ei ole õigust olla väsinud. Ja isegi kui ta seda on, ei ole väsimus kunagi õigustuseks ühelegi eksimusele.
Olen selgelt väljendanud, et kui selle valitsuse töövõime või koostöötahe mingil põhjusel juba enne järgmise Riigikogu valimist katkeb, siis lõpeb ka minu peaministriks olemise aeg. Järgmist valitsust mina enam ei moodusta – ei enne ega pärast uue Riigikogu valimist. Väärilisi jätkajaid leidub, pole kahtlust. /…/
Inimesed ikka väsivad. See on mõistetav meist igaühe tasandil. Kuid see oleks kahetsusväärne rahva tasandil.
i
ANDRUS ANSIP, Eesti Vabariigi peaminister