Möödunud nädalal andis ehitusfirma Nordpont maanteeametile üle värskelt renoveeritud Lembitu silla. Lugu sellest, kuidas Voorel asuvat Lembitu silda 32 aastat tagasi ehitati, näitab kujukalt, kuidas aeg ja olud on muutunud. Mis praegu tundub normaalne, võis siis omandada kriminaalse varjundi. Nii juhtuski, et Lembitu kolhoosi esimees Vello Kana sattus õige asja eest võideldes uurimisorganite huviobiiti.
Üle Kullavere jõe viiva silla kehv seisukord oli probleemiks juba siis, kui Vello Kana 1971. aastal pärast Eesti Põllumajanduse Akadeemia metsandusteaduskonna lõpetamist Lembitu kolhoosi metsaülemaks tuli. Selleks ajaks, kui temast 1980. aastal kolhoosi esimees sai, oli sillamure veelgi suuremaks kasvanud.
“Põllumajanduses tulid sel ajal kasutusele uued, raskemad traktorid K700 ja T150,” meenutas Vello Kana. “Nende jaoks oli amortiseerunud sild ohtlik. Õhus rippus võimalus, et raske tehnika liiklus sillal keelatakse hoopis ära. Majandile oleks see suur löök olnud, sest masinatel oli vaja töötada nii ühel kui teisel pool jõge.”
Voorel asuv sild oli küll mitmel aastal rajooni teedevalitsuse ehitusplaani võetud, et sealt pärast jälle materjali ja tööjõu puudumise tõttu maha tõmmatud. 1981. aastal tekkis kolhoosi juhtkonnal idee kutsuda appi Tartus parasjagu Sõpruse silda rajava sillarongi nr 423 Tartu jaoskonna mehed. Nad olidki pärast Sõpruse silla valmimist nõus Lembitu silla ette võtma. Tõsi, järgmiste plaaniliste objektidena tuli neil asuda rajama Suitsu ja Surva silda Gagarini-nimelise Viljandi näidissovhoosi valdustes. Ent nad olid valmis nende kõrvalt valmis ehitama ka Lembitu silla. Tõsi, see tähendas, et Voorel said nad tegutsega ainult nädalavahetustel.
“Kui monoliiti valati, tuli tööd teha ka öösiti,” ütles Vello Kana. “Meie organiseerisime sillaehitajatele transpordi edasi-tagasi, toitlustasime neid ja maksime palka. Meie poolt organiseerisid töid kolhoosi ehitusinsener August Lember ja melioraator Sirje Kose.
Ka tollal nii defitsiitse materjali — tsemendi ja armatuurid — muretsesime ise. Armatuurid saime koguni Pihkvast. Raha sillaehituseks eraldati meile Tartu maaparandusvalitsuse kaudu. Sillarongis olid suurepärased spetsialistid ja kolme kuuga tehti valmis väga korralik sild. Selline, mida oli võimalik tänavuse ümberehituse käigus laiendada. Kehva silla külge poleks andnud uusi konstruktsioone kinnitada.”
Vildakas planeerimine
1982. aasta septembris sai kolhoosi järgi Lembitu nime saanud sild valmis ning kohaliku elu seisukohalt oluline probleem leidis lahenduse. Paraku ilmus 22. veebruaril 1983 ajalehes Sovetskaja Estonija Mihhail Roginski ja Leivi Šeri allkirjadega artikkel “”Vasak” sild”, milles oli vaatluse alla võetud sellesama Lembitu silla ehitamine. “Vasakuks” sillaks nimetati objekti sellepärast, et see oli ehitatud plaaniväliselt ning tavapärasest asjaajamis-, varustamis- ja rahastamiskorrast mööda minnes.
Artiklis tunnistatakse küll Lembitu silla vajalikkust, ent tuuakse välja ka fakt, et sillarongi nr 423 Tartu jaoskonna plaanilised objektid, Suitsu ja Surva sild Viljandimaal jäid lepinguliseks tähtajaks käiku andmata. Ehkki sillarongi ülem N. Jablonski põhjendas seda muude asjaoludega, kahtlustavad artikli autorid ja Viljandi näidissovhoosi asedirektor Priit Vihuri, et tähtaegade nihkumise peapõhjus oli Lembitu silla ehitus: just sel perioodil olevat ehitajaid Suitsu ja Surva sillal eriti vähe näha olnud. Samas esitavad ajakirjanikud küsimuse, miks pääsesid Viljandi näidissovhoosi sillad, millega tegelikult erilist kiiret polnud (teise jõekalda arendustööd pidid algama alles mõne aasta pärast), valutult planeeritud objektide nimekirja, Lembitu kolhoosi hädavajalik sild aga mitte. Ajakirjanikud leiavad, et see on näide vildakast planeerimispraktikast.
“Organid” hakkasid tegutsema
Veel leiavad artikli autorid, et ehkki Vello Kana agarus plaanivälise rajatise jaoks defitsiitsete materjalide ja riiklikest normidest kaks-kolm korda suurema palgafondi “väljarääkimisel” on sümpaatne, ei saa nad mööda vaadata faktist, et keegi kusagil nimetatud materjalidest ilma jäi ning et kolhoos käsutas maaparandusvalitsuse kaudu riigilt saadud raha justkui enda oma, otsustades ise, kui palju kulutada materjalile, kui palju tootmise organiseerimisele ja kui palju palgale.
“Ei kujuta ettegi, mis juhtuks, kui samamoodi talitaks mõni riigiettevõtte direktor, põhjendagu ta seda siis kuitahes kõrgete eesmärkidega. Selle üle tasuks mõelda rajooni järelevalveorganitel,” kirjutatakse artiklis.
“Organid” hakkasidki seepeale tegutsema ja Vello Kanal tuli kolhoosi esindajana mitu korda Tartus uurija juures käia. Kana sõnul oli Sovetskaja Estonija loo taga kolme sillarongi Tartu jaoskonna töötaja kaebus. Need mehed keeldusid puhkepäevadel Voorele tööle tulemast, ent pärast olid kolleegide peale, kes kena lisakopika teenisid, kadedad ning läksidki kaebama.
“Sillarongi Tartu jaoskonna ülem Lõsjuk pääses uurimise alt tänu sellele, et teda oli autasustatud Lenini ordeni või mingi muu Lenini nime kandva autasuga. Selliselt inimeselt tulnuks tollase kombe kohaselt autasu enne ära võtta ja alles siis tema vastu kriminaalasi algatada. Ent nii keeruliseks asja ilmselt ajada ei tahetud,” meenutas Vello Kana.
Ka tema jäeti vahepeal mõneks kuuks rahule, ent siis kaevas toonane rajooni prokurör asja uuesti üles. Vello Kana kurtis oma muret agro-töötsuskoondise juhatajale Viljar Karole.
“Ütlesin, et näe, tegime silla valmis, saime tänuväärse asjaga hakkama, aga nüüd tahetakse kinni panna. Karo, kes oli tollal päris mõjuvõimas mees, helistas prokurörile ja ütles, et olgu see asi ära lõpetatud. Ja pärast seda oli tõesti vaikus majas,” ütles Vello Kana.
Tänavu ümber ehitatud sillaga on ta väga rahul, samuti sellega koos rajatud poolekilomeetrise jalgteega keskusest koolimajani.
</p>
“Jalgteest unistasime juba kolhoosiajal, aga siis polnud meil jõudu seda valmis ehitada,” ütles Vello Kana, praegune tuntud astelpajukasvataja.
RIINA MÄGI
