Teisipäeval avati Palamuse O. Lutsu kihelkonnakoolimuuseumi teisel korrusel värviküllane ja nostalgiline käsitöönäitus. Seal olevad esemed jõudsid muuseumisse Imukveres elava Ivo Kiisi vahendusel ning tööd pärinevad tema vanavanaema ja vanatädi kogust. Näitust saab külastada 30. detsembrini.
„Minu vanavanaema Helene Elisabeth Lehtmets Vähi (sündinud Lehtmets) ja vanatädi Linda Kirei (sündinud Vähi) olid suurepärased käsitöötegijad. Nad oskasid valmistada kõike ja see tuli neil ka väga hästi välja. Kooti kinnastest kuni kaltsuvaipadeni, heegeldati, tikiti ning õmmeldi nii riideid kui ka lapitekke,” rääkis Ivo Kiis.
Peab olema silma ja kätt
„Need tööd on kogu elu nende pere igapäeva ümbritsenud. Kahjuks on praeguseks palju asju ära kantud ja kulunud. Need, mis minu käes, on nüüd ka näitusel üleval. Välja on pandud nii ristpistes tikitud seinavaibad, diivanipadjad ja tikitud laudlinad. Tänapäeva kodude interjööridesse need enam ehk ei sobigi, aga omavad suurt väärtust ja me ei tohi neid ära unustada,” selgitas Ivo Kiis näituse ülespaneku tähtsust. „Ja just sellepärast, et neid tehes on endast palju antud, aega, oma annet, loomingulisust ning seda on tehtud suure armastuse ja pühendumusega.
Vanavanaema ja vanatädi tegid kõike ise, sest sel ajal ei olnud nii nagu nüüd, et ostad vajaliku värvi ja lõnga poest. Ise nad värvisid lõngasid ja näiteks kaltsuvaipade tegemiseks värviti kangad, lõigati ribad ja ka kooti telgedel.
Mustrid tulid tihti oma peast ja eks kindlasti olid ka mustrilehed, aga neid pole kahjuks enam ühtegi säilinud. Paljud kohalikud naised käisid nende töödelt mustreid maha joonistamas ja nii tehti paljugi järgi ka teistes kodudes. Aga kui töid kõrvutada, siis torkabki silma oskus värve valida ja neid kokku sobitada. Muster on küll üks, aga tööd tulevad erinevad,” kinnitas Ivo.
Värvid enne ja nüüd
„Vanavanaema Helene elas 94-aastaseks ja tegi käsitööd elu lõpuni. Ise ta tunnistas, et usklik ta polnud, aga käis tihti kirikus ja just sellepärast, et vaadata, mis kellelgi seljas on ja siis enda jaoks meeldima hakanud muster või ese koju tulles üles märkida ja selle tegemine ette võtta.
Palju andis neile kindlasti seegi, et nad elasid maal ja loodus näitas kätte kõik värvid ja ilu, mida siis käsitöö kaudu väljendati,” on Ivo kindel ja lisas, et on saanud näituse kohta juba head tagasisidet. On olnud palju äratundmisrõõmu nii mustrites kui ka värvides.
„Olen oma armastuse käsitöö vastu saanud kindlasti neilt ja selle eest väga tänulik. Armastan vabal ajal restaureerida vana mööblit, see annab hingele ning enesetundele palju,” kinnitas ta.
Peaksime säilitama ja alles hoidma kõike, mida on valmistanud ja väärtustanud meie esivanemad: värve, mustreid ja elutarkusi.
ULVI TAMM
