Mitu päeva väldanud tormised tuuled on ju muidu toredad, aga merereisil ei tahaks sellel ajal olla. Ja ei taha karta, et elekter võib ära minna. Pimedamasse aega sukeldudes läheb kunstvalgust üha rohkem vaja.
Lakapealne on kaseseemneid täis, lehed langevad puudelt otsesuunas suure kaarega sinna, kuhu tuul need määrab. Mõni rõõmustab, et tuul aitab õuelt lehti koristada ‒ on kuhugi nurka kuhjanud suure hunniku… Kõrvuti õuedel elades ei kiirustanud üks tuttav lehti riisuma, ootas, et tuul viiks lehed naabriõue. Vahel juhtus vastupidi…
Pasknäärid pikeerivad üle õue, nokad tõrusid täis. Olav Renno kirjutisest sain teada, et oma nime said need värvikad linnud sellest, et hobuste ajastul tegutsesid nende pabulate kallal… Nüüdseks on ju see lõbu läbi, vaevalt nad tihkavad minna hobuste show`le Saku suurhalli, kuhu tulevad võistlema 150 hobust… Üks lind pidi peitma 5000 tõru sügise jooksul, kõvad korilased.
Harakaidki lendab, alles maabus suur parv kuldnokki põllule. Nägin kajakate kogukonda orasepõllul, vast olid hõbekajakad, tiivad hallikad, pea oli hele? Nemadki lahkuvad novembri lõpus. Toovad näriliste ja kahjurputukate hävitajana palju kasu, eks põld neid pakugi. Mitte kaugel neist laglede seltskond… Aga oma õunapuude ja pihlakate vahet saalivad igasuguste rästaste rühmad. Ei tee häält ‒ ega söögilauas sobigi rääkida. Musträstad on selgelt äratuntavad, aga nemadki ei too kuulda oma peoleolikult kõlavaid hüüdeid.
Õite värve näitavad peiulilled, pruudisõled, saialilled, krüsanteemid, päevakübarad, päiksesilmad, sügisastrid ‒ kõik korvõielised. Üks isekülvanud suvidaaliagi otsustas, et oktoobris on paras aeg oma roosa õisik lahti lüüa! Meie sügis oleks korvõielisteta palju vaesem! Teistest õitsevad monardad, kukeharjad suurte roosade laikudena, üksik imevärvilne võõrasemagi. Värve pakuvad ka rohelist kaotavad lehed. See on lehistaimede stressi märk, kui hakkavad lehtedesse kollast ja punast maalima. Ja peatse langemise märk, varsti hakkavad kaugused puude tagant paremini paistma.
Aga igale poole on vaja kätt külge panna. Iga päev tuleb õunu korjata ja siis muidugi mõelda, kas neid veel kuskil kasutada saab või kellele jagada. Arooniad jätan tänavu lindudele, need kannavad ju igal aastal, õunu vast järgmisel aastal pole? Tänuväärsed kultuurid on sibulad ja aedoad, need sai ammu ära koristatud. Aga kõrvitsad, mis algul muudkui emasõisi kasvatasid, on nüüd viljakaks hakanud ‒ küllap kõik hilised marjaalged (kõrvitsa viljatüüp on mari) ei jõua parajaks paisuda.
Istutasin ühe suvikõrvitsa taime suurde ämbrisse, andis neli korralikku vilja. Minu väetamata põllul tekkisid kääbustele sobivad kabatšokid. Peedid ja porgandid ka ei taha sirguda, sügiseks on maapind tihkeks kititud ja tuleb neid veel hanguga välja kangutada. Siis valida, kas mõni annab alammõõdu välja… Kunagi oskasin neid kasvatada, sest sai ju Neevalinnas müümaski käidud.
Taliküüslaugud on töömahukad, sest muld tuleb ju korralikult kaevata ja igasugused umbrohu juured välja sõeluda. Kuna eriti ei väeta, siis kipuvad alla kasvama väikesed sibulad. Tuttaval olid väga suurte küüntega sibulad, küsisin, kuidas õnnestus. Ta vastas ainult, et ma ei taha teada ‒ sain aru, et tegemist omaenda majapidamise jääkide kasutamisega. Aga jah, tuleb ikka vana head sõnnikut hankida. Ainus lohutus, et kevadel selle maalapiga siis tegelema ei pea.
Kõikjalt tuleb ära koristada saaki andnud taimede jäänused, püsikud tuleb maha lõigata, viinamarjade oksi kärpida. Lõikamise õpetustest ei saa hästi aru, eks tule intuitsioon appi võtta. Igal juhul mullu kandsid hästi, ühelt taimelt sain neil ämbrit kobaraid.
Täiuslik pole ju see, kus kõike on nii palju kui võimalik. Täiuslik on see, kus kõike on nii vähe kui võimalik. Nii on kirjutanud Tõnu Õnnepalu. Varsti me jõuame talvisesse täiuslikkusesse, sest meie bioloogiline mitmekesisus ju väheneb sesoonselt ja kohalejäänutest on paljud peitu pugenud.
EHA NÕMM
