Ees ootavad riigikogu valimised toovad endaga kaasa alati muidu kuskil kaugel elava seltskonna, kelle kavatsused ja tõekspidamised on kõike muud kui heasoovlikud.
Jah, me räägime nendest erakondadest, kes koondavad enda alla olematuid inimesi olematute sotsiaalmeediakontodega. Nende eesmärk on lihtne: mõjutada üleüldist arvamust ja siduda see erakonnaga, mida nad eelistavad. Ja arvavad, et ka teised peaksid eelistama.
Kremli trollist sotsiaalmeediasse
Unustage siin Kremlimeelsed trollid ja palgatud kommentaatorid Delfi uudiste all. Me räägime Facebooki loodud kontodest, kes iga peavoolumeedia uudise all agaralt arvamust avaldab ja jõuga oma vaateid ja arusaamu peale surub. Rääkimata solvavatest ja vähem solvavatest piltidest, videotest ja muudest, mida ilmselt mingis seltskonnas peetakse lausa naljakaks, või veel hullem „ausaks, aga vajalikuks tõeks, mida kõik peaks teadma”.
Lisaks räägime siin inimestest, kes on astunud sammu edasi: nad kirjutavad väljamõeldud nime all arvamusartikleid, mille nii mõnigi väljaanne on pahaaimamatult kasutusse võtnud. Nagu kirjutab Postimees (16.01), siis kaks valenime all esinenud EKRE noorteühenduse Sinine Äratus liiget on Päevalehes oma arvamusega lehepinda saanud. Ajaleht tunnistas eksimust ning lubas edaspidi tähelepanelikum olla.
Põhjus, miks selliseid asju tehakse, on täiesti selge. Postimehes sõna saanud Tartu Ülikooli semiootik leidis, et nõnda võimendatakse negatiivset arvamust poliitiliste oponentide ja nende ideede kohta ning näidata, et sellisel suhtumisel on märksa laiem kõlapind.
Uudis või reklaam?
Umbes sarnasel põhimõttel tegutsevad ka erakondade juures asuvad ajalehed ja veebiportaalid, mis kannavad endas vaid üht mõtet: võimalikult palju oma vaateid edasi anda, rõhutades vastaste ebaõnnestumisi. Näiteid ei pea kaugelt otsima: EKRE veebikandja Uued Uudised küll rõhutab, et kirjutab seda, millest peavoolumeedia vaikib ning mis sobib hästi rahvuskonservatiivsele inimesele, keda huvitab just poliitika ja ühiskond.
Näiteks sama portaali esiküljel laiub uudis „Martin Helme Keskerakonna valimisprogrammist: õudne hakkas!” kannab endas just üht ja selget mõtet: anda lugejale märku, et mingi erakonna esindaja või toetaja on parem kui oponent. Nagu valimisreklaam, aga mähitud peenelt uudise nime alla. Mis kõige olulisem: kallist lehepinda ei pea kulutama ning ülemääraseid summasid valimisplakatile ka mitte. Rääkimata samas portaalis leiduvatest lõppematutest massiimmigratsiooniga seotud lugudest, millel pole ei otsa ega äärt.
Kuid siin tuleb mängu lugeja allikakriitiline mõtlemine: mitte kõik, mida kuskil räägitakse, ei vasta tõele. Eriti kui see pärineb allikast, millest mitte kunagi ühtegi uudist ei tule. Või kui tuleb, siis alati on nad ühetaolised ja konkreetsete, lausa kontrollimatute faktidega esitatud lookesed ebamääraste piltidega. Lühidalt öeldes – fake news. Nimetage seda looks, mida peavoolumeedia iial ei avaldaks või looks, mida „inimesed lihtsalt peavad lugema”. Kui see näeb välja nagu part, prääksub nagu part ja liigub nagu part, siis see on part. Lühidalt fake news.
Ajal, mil trollid ja erakonnad süüdistavad peavoolumeediat just nendes samades valeuudiste levitamises, tegelevad nad sellega rohkem, kui ükski peavoolumeedia seda iial suudaks. Just need samad trollid jagavad sotsiaalmeedias väljamõeldud nimede all kümnetes ja sadades fotosid, naljapilte ja tekste, mida peavoolumeedias teha ei jõutaks. Rääkimata väljamõeldud nime all esinemisest.
Mängus on teised relvad
Kuid ajakirjandus, ka eetiline ja tõele poole püüdlev meedia, kannatab selliste väljaastumiste pärast. Nii potsatavad ka meie postkasti kirjad, mille autoriks on väljamõeldud nimega inimesed. Skeem ju iseenesest on lihtne: meediale lekitatakse või kirjutatakse ise uudis ning palutakse tungivalt vastata just tulnud e-mailile. Sest kui seda ei tehtaks, kaoks kiri lihtsalt unustustevarju. Sest seda inimest ei ole olemas. Lihtne veebiotsing annab valenimest kiiresti märku.
Ühelt poolt on asi lihtne: veebiotsing näitab kohe, kas tegemist on õige või vale inimesega. Kuid teiselt poolt pole see sugugi nii, sest mitte kõik ei kontrolli kirjasaatja tausta. Kuid kui mängu tulevad rasked süüdistused ja päringud, mis nõuavad ka kõrgemal ametikohal olija vastust, tuleb saatja tausta uurida, mitte pahaaimamatult vastama hakata. Sest see annab trollile jõudu juurde ning olemegi kohas, kuhu oleme tänaseks jõudnud: valeuudiste maal, kus valitsevad veidrate nimedega isikud, keda ehivad näod interneti pildiotsingust.
Tulevad valimised on katsumuseks kõigile, sest mängus on teised relvad kui varem, mis teevad kogu mängu võrdlemisi ebaausaks. Lisaks varem tegutsenud trollidele lokkavad välja mõeldud nimedega tegelased ja fabritseeritud uudised ja arvamusartiklid nii suures meedias kui ka erakonnale kuuluvates portaalides. Kui varem tähendas välireklaami keeluaeg selgelt igasuguse reklaami lõppu, siis nüüd võib kirjutada ja toota kõike, peites seda sujuvalt uudisnuppude või pilapiltide nime alla.
Mängud on teised ning see nõuab ka valijalt märksa rohkem tähelepanu ja mõtlemist. Mitte kõik, mis kirjutatakse, ei pruugi tõele vastata ning iga inimene sotsiaalmeedias ei pruugi olla päris.
KERTTU-KADI VANAMB, ajakirjanik
