Jõgeva kandis elavad suured haki- ja vareseparved. Linnas segavad nad inimesi magamast ja häirivad autojuhte, aga linna ümber on asi hullem. ETKI põldudel teevad nad liiga katsetele.
Aeg-ajalt on hakkide, hall- ja künnivareste teema tõusnud kõneobjektiks nii vallarahva kui ka ametnike seas.
Jõgeva taimekasvatuse instituudi nisuaretaja Reine Koppel oli möödunud nädalatel üpris murelik. Linnuparved olid juba avastanud katselapid, kus vili küpseks saanud. Kas jõuavad saagi koristada nisukasvatajad või teevad mustad linnud puhta töö. Möödunud nädalal oli nisu katselappidelt ära söödud kohati kaks välimist külvirida kaheksast.
Ei ole „üks vares puha“
Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi tõdes, et sageli kipub inimestel vareslaste liikide eristamisega olema raskusi – üks vares kõik.
„Minu poole on tihti pöördutud küsimusega, et miks rongad on vallutanud linna, kuigi tegelikult räägitakse künnivarestest,“ ütles Marko Mägi. „Kui lihtsalt öelda, siis hallvares on juba oma välimuse järgi ära tuntav – ta on halli värvi. Reeglina tegutsevad hallvaresed vähemalt pesitsusperioodil üksi. Teisi vareseid nad siis enda lähedale ei lase. Hakid ja künnivaresed on teistsugused. Künnivaresed pesitsevad puulatvades suurte kolooniatena ja neile meeldib väga teiste lähedal olla. Reeglina on nemad ka linnud, kes linnakodanikele pesitsusajal kõige suuremat peavalu teevad,“ selgitas Mägi.
„Hakid, kõige väiksemad kolmest kõnesolevast vareslasteliigist, on küll ka koloniaalsed pesitsejad, aga nemad pesitseva puuõõntes. Tavaliselt inimene nende pesa ei näe. Kui linnapargis on suuri vanu puid, võib olla üsna kindel, et nad pargis puuõõntes pesitsevad. Kui ühes puus on mitu õõnsust, võib seal olla ka mitu pesa. Suuremas pargis seega kümneid pesi küll,“ rääkis linnuökoloog.
Kõik vareslased toituvad laias laastus sarnaselt, nad on kõigesööjad. „Mis nad kätte saavad, see neile toiduks sobib. Ei ole vahet, on see tõuk maapinnalt, mõni väiksem linnupoeg, lõpnud hiir või korjus. Sellepärast ongi nad linnakodaniku seisukohalt vaadates nii neetult edukad,“ ütles ta.
Jõgeva valla haljastusspetsialist Taivo Paeveer tunnistab, et suured vareseparved on Jõgeva jaoks probleem olnud nii Jõgeva linna kui ka Jõgeva vallavalitsuse ajal. Tänavu esitati linna varestelt tagasivõitmise teema ka valla kaasava eelarve hääletusele.
„Täpsemaid kavu, mida peale hakata, ei ole siiski veel tehtud, ehkki sellest on räägitud,“ sõnas Paeveer. Paeveer on ka keskkonnaametiga sel teemal mõtteid vahetanud.
Vähem toitu ja pesapaiku
Et lindude arvukus väheneks, on vaja, et neil oleks kas vähem süüa, või vähem sobilikke pesapaiku.
Keegi neist, kellega Vooremaa rääkis, ei pidanud võimalikuks, et vareseprobleemi lahendamiseks põllud Jõgevalt eemale koliksid.
Nad küll ei toitu ainult põldudel, vaid vareslasi toidavad ka pügatud muru ning prügi- ja kompostikastid.
„Julgen väita, et kuna Jõgevamaa on sellises viljakas piirkonnas, kus ümberringi on suhteliselt palju põllumaid, siis … Varesed ei ole rumalad, nad ei lähe pesitsema kuhugi, kus ei ole toitu. Eriti künnivaresed armastavad oma nimele kohaselt käia põldudel toitumas. Kui linnakodanikud on piinlikult pedantsed ja hoiavad oma linna piinlikult puhta toidust, võib olla üsna kindel, et künnivaresed saavad oma kõhud põldudelt täis,“ nentis linnuökoloog.
„Ega meil väga häid lahendusi, kuidas neid peletada, ei olegi. Minu kogemused nii Tartus kui ka teistes linnades näitavad, et võluvitsa ei ole. Vareslased on pikaealised, võivad elada kuni kümmekond aastat. Kui praegu hakata mingi vahendiga neid peletama, ohjama või arvukust alla tooma, on väga naiivne loota, et järgmisel aastal kohe tulemused paistavad. See protsess peab käima süstemaatiliselt vähemalt viis aastat, enne kui saab hakata tulemusi nägema. Kõige tõhusam on ikka võimaliku toidubaasi piiramine. Põldusid ei saa muidugi koomale tõmmata või linnast kaugemale viia. Kompleksne lähenemine, kus üritatakse piirata toidubaasi ja pesitsusvõimalusi, võiks anda tulemusi. Ei saa ka ütelda, et võtke puud maha. Inimene ei taha ju elada linnas nagu kõnnumaal, kus ühtegi suurt puud ei ole,“ lisas ta.
Taivo Paeveeru sõnul oli talle keskkonnaametist jutuajamise käigus soovitatud puudel ladvad maha võtta. „Tõenäoliselt saaksime sellega ainult kuulsaks, kui oma haljastuse rikkujad,“ arvas valla haljastuspetsialist. „Pesade alla võtmisest oleks võib-olla mõnevõrra kasu, kui saaks seda õigel ajal teha, enne kui munad pesas,“ ütles ta.
Kolm nädalat puu otsas
Linnuökoloog Marko Mägi tõdes, et kui puid ei saa maha võtta, aga õnnestub puude võrasid kärpida, võib sellest kasu olla küll. „Võin Tartust tuua näite, kui Emajõe äärset paplialleed arboristid hooldasid, langes künnivareste arvukus sealses koloonias märgatavalt. Oskuslik puuvõrade kärpimine võib anda häid tulemusi,“ rääkis Mägi. Hakiprobleeme see ei lahenda, sest puuõõnsusi puust välja ei lõika. „Nende kinnitoppimine on küll võimalik, kui arborist juba puua otsas on.
Künnivareste puhul, kes elavad kolooniates, on pesade mahavõtmine suhteliselt tõhus, aga seda peab tegema süstemaatiliselt. Kohe kui on näha, et varesed hakkavad uuesti pesa ehitama, tuleb uuesti puu otsa minna ja pesa jälle maha võtta. Varesevalve peab käima sellistes piirkondades mitu nädalat järjest. Tõenäoliselt tuleb ülepäeva puu otsa minna alustatud pesi lõhkuma. Kui jätta pikem vahe, saavad linnud pesa valmis, jätavad sinna mõne muna, siis ei tohi seadusest lähtuvalt seadusest sel aastal enam midagi teha,“ selgitas Marko Mägi.
Kui hanketingimustes on kirjas, et seda tuleb teha üle päeva vähemalt kolme nädala jooksul, ei ole see kindlasti odav lõbu. Puu otsa ronimine on üsna kallis töö. „Tõhus on see ka vaid siis, kui tahetakse koloonia konkreetsest pargist mujale kolida. Kui lind mitu aastat vanas kohas pesitseda ei saa, jõuab neile lõpuks kohale, et seal pole mõtet. Loota, et nad metsa kolivad, ei saa. Hakid ja künnivaresed on inimkaaslejad ja inimese kõrval elanud niikaua kui inimene on põldu harinud ja paikselt ühe koha peal püsinud. Nii Jõgeva kui ka Tartu on selles mõttes halvas seisus, et lindudel ei ole siit kuhugi mujale pesitsema minna, sest ümberkaudu on ainult lagedad põllud,“ ütles linnuökoloog.
Näita harvem vikatit
Tulles tagasi kompleksse lähenemise juurde, tuleb nentida, et põllud pole siiski ainukesed toitumisalad. „Pargialad, kus on muru madalaks niidetud, on künnivarestele väga sobilikud toitumisalad. Kõrge rohu sees lindudele eriti ei meeldi, nad ei tunne end seal turvaliselt, sest ei tea, kes seal veel võib olla. Nii nagu Tartu oma mõnede pargialade harvema niitmisega, võib olukorda ka paremaks muuta. Aga see ei ole võluvits,“ arvas Mägi.
Taivo Paeveer ei taha harva niidetavast pargimurust kuuldagi: „Kes tahaks takjate vahel elada?“.
Keskkonnaamet oli Taivo Paeveerule pakkunud välja ka arvukuse olulise vähendamise võimalust, eesti keeles öelduna jahti. „Vares on meil jahilind küll, aga see pole ka kindlasti populaarne lahendus,“ ütles Paeveer. „Viljandi on seda mõne aja eest teinud, ja Viljandi spetsialistide sõnul on see ainuke toimiv meetod,“ rääkis ta.
„Olen kümmekond aastat linnalindude probleemidega tegelenud ja minu nägemuses on üks väga oluline lüli looduse ja inimese vaheliste konfliktide lahendamisel – kaasata oskuslikke inimesi, kes jagavad sotsioloogiat. Seda, kuidas inimesed mõtlevad, mida nad arvavad ja kuidas loodusesse suhtuvad.
See kipub tavaliselt keskkonnaprobleemidega tegelevatel inimestel üle jõu käima. Koostöö loodusinimeste ja sotsioloogide vahel on minu arust vältimatu,“ arvas Tartu ülikooli linnuökoloog.
Hakid ei pesitse mitte ainult puudes, vaid ka katuste all. Nad kasutavad väga hästi inimese tekitatud võimalusi majade tuulekastides ja katusealustes. Kus vähegi on lahtiseid avasid, kuhu nad sisse saavad pugeda, seal pesitsevad.
„Suhteliselt lihtne on need kohad kinni panna, aga see nõuab kulutusi, mida inimene ei raatsi teha. Või kui raatsib, siis jällegi võin oma kogemustest öelda, et inimesed ärkavad kevadel liiga hilja. Kuigi keskkonnaametnikud räägivad, et vaadake võimalikult vara üle kohad, kuhu linnud saavad pesa teha, siis märgatakse alles pesitsusajal, kui enam ei tohi nendega midagi peale hakata,“ rääkis Mägi.
„Kui öeldakse, et kisa ja kära ei lase linnas elada, siis linnaelu ei peagi olema üdini mugav. Sellega, et sul on käe-jala juures päästeamet, haigla, apteek, et saad kinos-teatris suhteliselt kerge vaevaga käia, käib kaasas sellega, et pead kaks kuud taluma lindude kisa-kära. Kui välja ei kannata, võib alati öelda, et keegi ei sunni linnas elama. Võib elada maal. Seda, et linnud linnast ära lähevad, on natuke naiivne loota. Pigem on kergem õppida nendega koos elama ja veidi seda müra kevadel taluda,“ tõi Marko Mägi esile hoopis huvitava vaatepunkti.
Tulnud, et jääda
Et vareslased on väga head kohanejad, tuleb arvata, et nad on tulnud linnadesse selleks, et jääda.
„Vares vapilinnuks teha ei ole üldse halb mõte,“ tuli linnuteadlane ajakirjaniku kinnismõttega kaasa.
„See ajab kahtlemata paljudel inimestel harja punaseks, aga tänu sellele tõuseks ilmselt teadlikkus sellest linnust kõvasti. Ja selle tõstmine pole üldse liiast. Tõenäoliselt oleks kergem kasutada ka vastumeetmeid. Jääks inimestele paremini meelde, et linna prügistades muutub vareslaste elu veel lihtsamaks ja arvukus suureneks.
Pesitsusjärgsel ajal toimetavad nii hakid, künnivaresed kui ka hallvaresed rõõmsasti koos. Kui see seltskond on pargist üle käinud, on sageli ka prügikastid tühjaks revideeritud ja rämps laiali. Aga inimesed tahavad lahtisi prügikaste, sest liigutus – tõstan prügikastikaane üles, panen prügi sisse, ja siis kaane kinni – on ju liiga raske.
Lahtist kompostihunnikut ei ole linnas pidada üleüldse mõistlik, sest ka sealt saavad varesed oma kõhutäie kätte. Kui kompostida, siis kinniselt.
Linnaelanikena võiksime vaadata oma majad üle, et vabu pesitsusurkaid ei oleks,“ loetles Mägi asju, mis võiks olla teisiti.
Koer instituudi palgale
Taimekasvatajatel on keerulisem. „Lihtne on öelda, et tuleb oma katselapid võrkudega katta, aga ma tean, et neid on kümneid hektareid ning see pole vist väga realistlik. Ilmselt tuleks kasutada kompleksset lähenemist, nii häälpeleteid, kui ka visuaalseid, võimalikult erinevaid peleteid. Võib-olla mingitel tingimustel lasereid või robotröövlinde, kes suudavad teatud piirkonnas lennata. Kõige lihtsam on kui lappide juures oleks valve. Aga see on omakorda kõige kulukam. Ei ole ühte head lahendust, kui lindudel on meeldiv söödabaas.
Kõik vahendid on kindlasti asjakohased. Silmadega pallid ja lendavad kullikujulised lohed mõjuvad, kuid nende mõju on lühiajaline, kui nad jätta sinna põllule tiirlema. Varesed õpivad hästi kiiresti ära. Nii ka inimese, kes püssiga põllule tuleb ja tema auto. Ratastega poisid põlluvahel sõitmas on päris hea lahendus. Kui inimesed pidevalt liiguks, oleks kahjud väiksemad. Rebased ja päris kullid on üsna tõhusad. Rebaseid on meil küll palju, aga neid treenida on raske, tõenäolisem oleks välja õpetada mõni karjakoer.
Mis mulaažidesse puutub, siis on ka rebasemulaaže, aga kindlasti ei tohiks see rebane sinna põllule terveks kevadeks istuma jääda, sest siis on selge, et ta ei ole varesele oht.
Peletama tuleb hakata kohe, kui külvatakse. Maast välja urgitsemine on suuresti künnivarese rida. Olen näinud Tartu haljasaladel kohti, kus murukamar on künnivarese nime kohaselt üles küntud, nii et must maa järel,“ rääkis linnuökoloog.
Üks maha lasta ja põllule üles riputada – tohib seda teha või mitte?
„Vähemalt künni- ja hallvares on meil jahilindude nimekirjas. Neid küttida tohib, küll mitte asulates, kus nagunii on jahipidamine keelatud. Surnud linnu kasutamine on küll vähemalt lühiajaliselt suhteliselt tõhus meede. Sellise meetodiga on neid peletatud lennujaamade lähistelt ja kõrghoonete katustelt. Aga selleks ei pea lindu isegi maha laskma, on ka surnud lindude mulaaže. Aga seda ei tohi ka jälle põllule unustada,“ tõdes ta.
ANDRA KIRNA
