Väärt spordi- ja töömees Kalle Õim kuulub kindlasti Jõgeva läbi aegade nimekamate hokiväravavahtide sekka. Treeninguid alustas ta 1960. aastal Märt Räli õpilasena ja tõusis juba 17-aastase noormehena Jõgeva Jõu esindusmeeskonna puurivahiks.
?Minu sportlikuks eeskujuks oli Kanada väravavaht Seth Martin. Just nii oleksin ka ise tahtnud mängida,? tunnistas Kalle aastate eest.
Aastatel 1969-1983 oli ta väravasuul kindlalt jõgevlaste esinumber. Neljal korral (1969, 1970, 1974, 1975) tuli ta Jõgeva meeskonnaga Eesti maaspordiühingute meistriks. Viiel aastal valiti ta spordiühingu Jõud parimaks väravavahiks. Kahel hooajal kaitses ta Jõgeva meeskonna väravat Eesti meistriliigas, kui tuli vastu astuda Eesti tippklubidele: Narva Kreenholmile, Kohtla-Järve Keemikule, Tallinna Ekskavaatorile.
Jõgeva meeste mäng oli hoopis kindlam ja teisest puust, kui väravas seisis Kalle Õim. Suur, rahulik ja enesekindel kollkipper. Tal tundus olevat kui sada kätt ja jalga, mis otsustaval hetkel ikka litri teele ette jõudsid ja selle tõrjuda suutsid. Sellest pärines ka tema sportlase-hüüdnimi ? Hüdra.
Kuigi loorbereid lõikas Kalle Õim eelkõige jäähokis, oli ta võib-olla veelgi säravam jalgpalliväravas. Sealgi aitas ta jõgevlasi ilusatele võitudele üle-eestilistel turniiridel nii koolinoorte klassis kui ka maanoorte võistlustel. Vutiväljakul kestis tema karjäär 1990. aastateni. Õimu julge mängustiil hoidis vastasmeeskonna ründemängijad eemal isegi 16 meetri kastist. Kes temaga kord oli palli hankimise eesmärgil kokku põrganud, see uut kohtumist ei soovinud, vaid loovutas palli priitahtlikult väravavahile.
Viimased jalgpallimängud pidas Kalle Õim Vaimastvere meeskonna eest. Möödunud sügisel käis ta veel kohtunikuna vilistamas Paduvere karikaturniiri ja andis seal üle oma peaaegu uue väravavahi särgi, mille ta oli Saksamaalt endale kunagi tellinud.
?Mina sellega suurt mängida ei jõudnud. Las mängib sellega nüüd Illi meeskonna väravavaht,? oli Kalle Õimu soov. Nii ka tänavusel hooajal on.
Kuldsete kätega ehitusmehena tuntud väravavahi tervis aga halvenes. Raske haigus tegi oma töö. Aprilli lõpul ütles Kalle, et on kodus voodis.
“Hea, et algab jäähoki MM-võistlus. On, mida telekast vaadata,” olid tema sõnad.
MMi finaali teenekas väravavaht kahjuks enam näha ei saanudki. Kaks päeva enne seda, kui tema nooruse lemmikmeeskond Kanada järjekordseks maailmameistriks krooniti, lahkus ta 57. eluaastal jäädavalt meie seast. Kuid meile jäävad mälestused ja elamused tema poolt mängitud mängudest.
TIIT LÄÄNE
