Vaidlus abieluvara ühisuse ja lahususe üle algas juba 2001. aastal, mil perekonnaseaduse muudatused esimest korda trükivalgust nägid. Kas õigem on säilitada vara ühisus või seada sisse vara lahusus? Arutleti, kas meie ühiskond on muudatuseks valmis, ja peale jäid ühisvara toetajad. Justiitsminister Rein Lang aga väidab, et kehtiv perekonnaseadus on viimane eraõiguse valdkonda kuuluv seadus, mille juured ulatuvad nõukogude aega. Abikaasade ühisvara kohta sätestatu olevat eelmise riigikorra pärand. Ja neid, kellele tema eestvõttel koostatud perekonnaseaduse eelnõuga pealesurutav abielusuhete lõhkumine vastuvõetav ei ole, süüdistab minister nõukogulikus nostalgias. Tundub, et Lang igatseb taastada enne 1940. aastat valitsenud patriarhaati ehk mehe määravat rolli, sest just sel põhimõttel on uus seaduseelnõu üles ehitatud.
Lausa imesta, et selline ettepanek tehakse Euroopa Liitu kuuluvas demokraatlikus Eestis. Oleme ühinenud inimõiguste ülddeklaratsiooniga ning vastu võtnud soolise võrdõiguslikkuse seaduse. Ja nüüd püüab justiitsminister oma kaaslastega juurutada Eestis tugevama sugupoole õigust, jättes majanduslikult nõrgema poole kaitseta. Eelnõus on loobutud ühisvara käsitusest, abikaasad jääksid kogu abielu kestel kumbki oma vara omanikuks, kusjuures see puudutab ka abielu jooksul soetatud vara. Abielu lõppedes tekiks abikaasal, kelle vara on suurenenud väiksemal määral, rahanõudeõigus abikaasa suhtes, kelle vara on rohkem kasvanud. Kehtiva seaduse kohaselt saab abielulahutuse korral abikaasa poole ühisvarast, eelnõu kohaselt peab ta aga hakkama tõestama oma panust ühise vara loomisse.
Mõjub võõrkehana
Kahtlemata on perekond riigis nii tähtis, et sellega seotud seadusi tuleb arutada kõige kõrgemal tasandil. Rahvaliit toetab asjalikku arutelu, sest Eesti oludes võõrkehana mõjuvat perekonnaseadust me kindlasti ei toeta. Seaduseelnõu praegusel kujul ei aita küll kuidagi rakendada põhiseaduslikku perekondade kaitse põhimõtet ega taga nõrgema poole õiguste reaalset kaitset. Vastupidiselt ministri väitele vara lahususe seadustamine mitte ei kaitse nõrgemat, vaid nõrgestab oluliselt pere varasidemeid ning lõhub terveid peresuhteid ? laseb nn tugevamal poolel oma üleolekut näidata. Paksem rahakott on üldjuhul ikka mehel, enamasti on ka registrisse kantud ühisvara, nagu maja ja auto, tema nimel, sest naine on usaldanud ?tähtsate asjade? ajamise kaasale. Seega võib eelnõu seadusena vastuvõtmine tähendada seda, et abikaasade ühisvara (näiteks auto, mis on harilikult mehe nimel) tunnistatakse ühe osapoole omaks.
Eelnõu kohaselt tuleb abikaasadel tõestada, mis on kummagi soetatud vara. Vara väärtus hinnatakse ja see, kel seda rahasse arvestatult rohkem on, peab vahe teisele poolele rahas hüvitama. Kuid eseme väärtus on homme hoopis teine kui täna. Ja kuidas siis arvestada kodust, nn tasustamata tööd, mida teine pool ühisvara hoidmise ja suurendamise nimel teeb? Abielus on ju kõik ? majapidamine, lapsed, elupaik ? ühine, see nõuab mõlema poole panust. Individualistlikku tõusiklikkust propageerivad reformierakondlased aga näivad ihalevat mehe ülemvõimu naise kui üldjuhul nõrgema poole õiguste ahistamise arvel. Kuidas küll loodab Lang selle eelnõuga kaitsta nõrgemat poolt, kui peaaegu igasse abikaasade varasuhete paragrahvi on sisse kodeeritud vaidlus, mida ilma kohtuta pole võimalik lahendada?
Ei vähenda vaidlusi
Naljaga pooleks ? paariminejad peavad enne seaduslikku abiellu astumist palkama endale perejuristi, kes annab nõu igaks elujuhtumiks, ning oma osaluse tõestamiseks alles hoidma iga ostut?eki. Kohe pulmapäeval tuleb lasta perejuristil koostada abieluvara leping ning järgmisel päeval palgata jurist, kes abielu karilejooksmise korral poolte huve kaitseb. Näib, et rohkem kui abielurahva vara pärast, muretseb justiitsministeerium eesotsas Langiga hoopis oma kolleegide juristide-kohtunike-kohtutäiturite lõppematu tööpõllu pärast. Igatahes on selge, et uus seaduseelnõu abikaasade varavaidlusi ei vähenda, muutub üksnes vaidluste sisu ning kindlasti lähevad vaidlused keerulisemaks ja viivad üha sagedamini kohtusse.
Kõnealune seaduseelnõu näib olevat välja mõeldud justkui selleks, et armastusel ja usaldusel põhinev kooselu välja suretada. Kui kaasad peavad kohe kooselu esimesest päevast täpset arvet pidades hakkama kumbki oma varakuhja kasvatama ? valmistuma lahkuminekuks ?, siis vaevalt üksmeelest ja usaldusest enam rääkida saab. Armastusest aga jääb asi päris kaugele.
MAI TREIAL,
Riigikogu liige
