Kas lootused on ennast õigustanud? Jah ja ei. Statistikaameti andmeil sündis Jõgeva maakonnas eelmisel aastal 2003. aastaga võrreldes 33 last rohkem. Ka tervikuna sündimus suurenes, 2004. aastal sündis Eestis 857 last rohkem kui aasta varem.
Oma osa on kindlasti võimalusel jääda koju, asendades ametipalga riigipoolse toetusega. Sotsioloogid on ?kokku lugenud? umbes 50 000 naist, kes lapsi küll soovivad, aga on selle seni edasi lükanud. Usun, et nii mõndagi neist innustavad uued võimalused ja üks ilusamaid soove saab täidetud.
Väga hõisata ei tasu
Muuseas, sündimus tõusis ka siis, kui sotsiaaldemokraatide (siis mõõdukate) eestvedamisel hakati 2000. aastal maksma lapsehooldustasu 600 krooni kuus See tõi juurde 600 lisasündi võrreldes varasema aastaga. Tõsi, kisa tehti selle juures hoopis vähem. Ja ausalt öeldes, ega tasu ka praegu väga hõisata.
Sest karm statistika näitab, et praegu suureneb hüppeliselt ka sünnitamisealiste naiste arv. Täisealiseks saavad 1980. aastate teise poole suured põlvkonnad, mis alates 2007. aastast jällegi kahanema hakkavad. Et siis sündide arvu samal tasemel hoida, peaksid naised oma käitumist muutma ja rohkem sünnitama hakkama. Aga selleks ei piisa valitsuse disainitud vanemapalgast, mis pakub lahendust vaid esimesele aastale.
Petliku protsendi taga suur kulu
Kõigepealt tuleks kärpida vanemahüvitise ülemmäära, mis sel aastal on tõusnud juba 17 500 kroonini. Esiteks sellepärast, et see on rahva enamiku arvates ebaõiglaselt suur. Küsitluste andmetel eelistab koguni 74 protsenti Eesti elanikest võrdset vanemapalka. Teiseks seetõttu, et nii kulutatakse tohutult palju raha liiga väikesele hulgale, tegelikult mõjutamata seejuures nende käitumist. Nagu oligi karta, ?tõupoliitika? pole vilja kandnud, rikkad ja ilusad pole rohkem sünnitama hakanud. Lapsi sünnib endiselt rohkem neisse peredesse, kus hädapärast ots otsaga kokku tullakse.
Praeguse süsteemi toetajad armastavad rõhutada, et vanemahüvitise maksimummäära sai 2004. aastal ainult 4 protsenti hüvitise saajatest. Kuigi nende arv pole suur, on rahasumma suur. Eelmisel aastal kulus pool vanemahüvitiseks ette nähtud rahast vaid viiendikule vanematest. Neile, kelle palk ületas ametlikku keskmist.
Rohkem kui pooled naised said vanemapalka alla 3000 krooni kuus. Et pilt klaarimaks saaks, tasub vanemahüvitist võrrelda ka teiste peretoetustega.
Sel aastal kulub vanemahüvitise maksmiseks ligi 600 miljonit krooni, kõikideks muudeks peretoetusteks on eelarves vaid 1,7 miljardit. Sellest peab jätkuma kõigile. Neile lastele, kes vanemad kui aasta. Lasterikastele peredele. Nendele lastele, kellel ei olegi vanemaid. Umbes 13 000 nn emapalga last neelab neljandiku peretoetuste rahast. Alla 18-aastaseid lapsi on aga Eestis kokku 300 000!
Olgu võrdluseks öeldud, et sotsiaalminister ei suuda millegagi aidata virelevaid lastekodusid. Seal jääb puudu 16 miljonit krooni. Ometi on see kulu väiksem, kui nähti ette niigi kõrge vanemahüvitise ülemmäära kergitamiseks veel paari tuhande krooni võrra.
Hiljaaegu puhus valitsus fanfaare ja käis välja eelnõu lisatoetuse maksmiseks peredele, kus sirgub vähemalt seitse last. Selleks kulub aastas vaid 6,3 miljonit krooni. Kui sotsiaaldemokraadid tegid ettepaneku laiendada seda viie- ja enamalapselistele peredele, siis seda raha ei leitud. Kuigi summa pole üldse võrreldav sellega, mida me praegu kulutame kõrgepalgaliste ?elustiili säilitamiseks?.
Vanemapalk selle praegusel kujul ei sobi mitte kuidagi meie sotsiaalkindlustuse süsteemi ega klapi euroopaliku riigi põhimõtetega, kus solidaarselt aidatakse eelkõige vähemkindlustatuid.
Kahjuks pole Eestis veel aru saadud, et riik peab toetama neid, keda turumajandus ei hellita. Selle asemel jagatakse aga vaeste inimeste maksuraha väheste rikaste elatustaseme säilitamiseks. Jutud suurema sissetulekuga inimeste suuremast panusest on pooltõde. Eriti, kui võrdleme tööd era- ja avalikus sektoris, aga ka ühte ja sama ametit pidava inimese palka erinevates Eesti piirkondades.
Eksivad ka need, kelle meelest tuleb suurem osa maksurahast just neilt, kes Kroonikas ilutsevad. Selle raha, mille riik ümber jagab, kannavad kokku tublid töömesilased, need, kelle enda palk jääb enamasti alla ametliku keskmise.
Võrdsem vanemapalk vähendaks ka sündide edasilükkamist. Täna mõtleb nii mõnigi noor naine, et peaks veel aastakese rabelema ja karjääriredelil edenema, et siis suurema palga pealt koju jääda.
Kindlustunne rohkem kui aastaks
Mida siis teha? Sotsiaaldemokraatide hinnangul tuleks esmalt kogu vanemapalga temaatika uuesti analüüsiks avada ning võtta appi 2004. aasta andmed. Seejärel aga viia süsteemi sisse järgmised põhimõttelised muudatused:
· Pikendada toetuse saamise aega. See on nii laste kui emade huvides.
Aastase tite kõrvalt ei saa tööle tagasi minna, sest last pole lihtsalt kuhugi jätta. Lastesõime kas pole, või nii väikest, kes potil veel ei käi ja ise ei söö, sinna lihtsalt ei taheta.
· Piirata vanemahüvitise ülemmäära ametliku keskmise palga tasemega. Nii jääks parasjagu raha üle, et saaks kodusoleku aega pikendada seniselt aastalt poolteise aastani. Lisaraha tuleb selle arvelt, et ülemmäär enam ei kasva. Sellest võidaksid peaaegu kõik: 80 protsendile peredele jääks igakuine toetussumma samaks, küll aga pikeneb toetuse maksmise aeg.
Rahaliselt kaotaks vaid napp kümmekond protsenti vanemahüvitise saajaist, kõige kõrgepalgalisem osa. Aga ka nemad on lõpuks võitjad ? see on rõõm olla poolteist aastat oma lapsega kodus ja saada sel ajal Eesti keskmist, 7000 krooni ületavat toetust.
Tervikuna võidaks aga kogu ühiskond ? õiglasema vanemahüvitisega, suurema solidaarsusega, ema ja lapse parema tervisega.
KATRIN SAKS, Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
