Eile oli rahvusvaheline eakatepäev, mida ÜRO peaassamblee initsiatiivil tähistatakse alates 1990. aastast. Vanema põlvkonna inimesed oma rõõmude ja muredega kuuluvad meie ühiskonnaellu iga päev, nendele pühendatud tähtpäev annab aga põhjuse sellele sotsiaalsele grupile sügavamalt mõelda.
Vananemisega kaasneb sageli tervise halvenemine, raskused eluga toime tulemisel, mõnikord ka vajadus hoolekande või koha järele hooldekodus. Need probleemid nõuavad kiireid lahendusi nii riigilt kui ka omavalitsuselt.
Noored võiksid rohkem eakaid kuulata
Usutavasti ei taha eakad, et neid ainult haletsetakse, koheldakse üksnes abivajajatena.
Peaksime mõtlema, kuidas neil võimaldada väärikas välja paista, enda ja elatud aastate üle uhkust tunda. Ilmselt tõstab vanurite enesehinnangut kõige rohkem teadmine, et nendel on ainulaadne vara – kogemused, elutarkus, mälestused. Nooremate moraalseks kohuseks on ergutada väärikamas eas kogukonnaliikmed seda pagasit endaga jagama. Patt on lasta sellel rikkusel kaotsi minna.
Ehk tõestab vanaduse ja vanemaealiste väärtustamist ka eesti keel, kus vana-tüvelised sõnad kutsuvad esile erilise austuse. Tartu ülikooli dotsent kardioloog ja geriaater Kai Saks, kes on kirjutanud raamatu „Avameelselt vananemisest“, märgib ERR portaalis Novaator, et paljud tarkust, autoriteeti ja isegi võimu märkivad sõnad on seotud sõnaga „vana“: vanemate kogu, külavanem, klassivanem, riigivanem, vanemteadur, vanemspetsialist, vanemleitnant. Ka Muinas-Eesti pealikke kutsuti ju vanemateks. Eestlaste laulujumalat Vanemuisetki tuntakse vana mehena.
Nooremate pereliikmete ja lähedaste lugupidamine vanemaealiste vastu ja hoolitsus nende eest peaks olema tsiviliseeritud ühiskonnas iseenesestmõistetav. Seda saavad reguleerida nii kultuuritavad kui ka seadused.
Umbes kolmveerand vanematest jaapanlastest elab oma täiskasvanud laste juures. Hiina vanuriõiguse seadus nõuab, et lapsed külastaksid oma vanemaid korrektse sagedusega, vaatamata sellele, kui kaugel üksteisest elatakse. Seaduse mittetäitmisel ootab lapsi trahv või isegi vangistus.
Eakad soovivad aina enam edasi õppida
Prantsuse tsiviilkoodeksis on aga artikkel 207, mis nõuab, et täiskasvanud lapsed hoiaksid enda vanematega ühendust, kehtestati karmide, täpsemalt öeldes traagiliste tagajärgede tõttu.
Põhjuseks oli kuumalaine, milles suri 15 000 enamasti vana inimest ning teisalt pärast uuringut, mis näitas kõrget vanurite enesetappude määra Prantsusmaal.
Jaapanis peetakse kuuekümnendat sünnipäeva omapärase traditsioonina vanasse ikka siirdumisel.
On oluline, kui kaua elab inimene tervena. Mõistagi ohustavad vanemaealisi mitmesugused haigused, millega sageli tuleb koos elama õppida. Vananemisega kaasnevaks psüühiliseks haiguseks peetakse Alzheimeri tõbe, dementsust ja teisigi haigusi. Need on eaga seotud tervisemured, mille vastu rohtu pole veel leitud. Kui mõelda, pole vist Eesti kirjandusklassikas ühtegi vanurit, kes vaimult nõder oleks. Raamatutes kirjeldatud vanaemad, vanaisad on ikka need, kes tõeterad välja ütlevad, keerulisi olukordi tasakaalustada püüavad.
Mitmed meeldejäävad karakterid nagu apteeker Oskar Lutsu „Suves“, rehepapp Andrus Kivirähki „Rehepapis“.
Paljudele seenioride tugevus pole mitte elutarkus ja kogemuste kuhi, vaid soov edasi õppida, soov nooremate põlvkondadega sammu pidada.
Vahel paneb see lausa imestama. Eesti vanaemade raamatu koostaja üllatus, kui üks Jõgevamaa vanaema teatas, et ta suhtleb pidevalt Facebookis.
Mõtlemist ergutavat ja elurõõmu pakkuvat tegevust annab eakatele tervisesport, loovtegevus, kunst, käsitöö, meisterdamine, aga ka muusika.
1. oktoobril tähistasime ka rahvusvahelist muusikapäeva. Paljude eakate hobiks ongi muusikaline harrastus: laulmine, pillimäng, tants. Igati teretulnud kultuurisündmusteks on memme-taadi laulupeod, mida korraldatakse ka Jõgevamaal.
Elujaatavusele kutsuva soovituse annab ka muusik Getter Jaani populaarses laulus „Me kõik saame vanaks“.
See kõlab nii: „Iga uus päev loob võimalusi avastada maailma. Käimata teed on ootamas veel meid.“
JAAN LUKAS, ajakirjanik
