Jõgeval oli läinud nädalavahetusel võimalus kuulata tuntud vandenõueteoreetiku loengut. Oma seekordsel Eesti loengutuuril käis Jüri Lina Jõgeval Laisholmi pubis rääkimas vabamüürlastest, libademokraatiast, Rootsi karmist elust, disharmoonilisest ja harmoonilisest muusikast, tervisest ja oma loomingust.
Oma ülesastumist alustas ta teatega, et Tallinna ülikool on keelanud tema uue filmi linastamise Balti filmi- ja meediakooli kinos Supernoova, sest režissööri seisukohad ei ühti Tallinna ülikooli seisukohtadega.
„Eesti kõrgkoolides kehtib poliitiline tsensuur,“ teatas filmi autor kuulajatele. „Minu filmides ei esine seisukohti, me näitame ainult dokumente ja materjali, mille puhul vaataja ise kujundab oma seisukohad ja kõik tõlgendused on õiged.“ Ta lubas, et filmides näidatakse kaadreid filmiarhiividest. „Mu filmid eeldavad vaatajat või lugejat, kes ise kujundab oma arvamuse.“
Jüri Lina on kahtlemata väga võluv isiksus, osav ja täpne kõneleja. Sõltumatus, millele ta rõhub, pole märgitud mitte ainult tsensuuriga, mis tema töödele alatasa osaks saab, vaid ka väliselt. Pisidetailid on ühteaegu köitvad ja kõnekad. Just 70-aastaseks saanud pikajuukseline härra ilmub oma kuulajate ette pruunis kapuutsiga pükstükis. Mõjub ühteaegu nii koduselt kui ka väljakutsuvalt vastanduvalt.
Varjatud põnevus
Lina alustab demokraatliku ühiskonna toimimise põhireegli esitamisega: „Kui midagi on juhtunud ja sellest ei kirjutata, siis seda pole juhtunud. Ja kui midagi ei ole juhtunud ja sellest kirjutatakse, nagu see oleks juhtunud, siis see on tegelikult juhtunud.“ See on intrigeeriv väljaütlemine, millel on muidugi oma sisu. Mäletades aga rohkem kui kolmekümne aasta taha, kui tõesti kõigest ei kirjutatud, siis teati ometi. Naljakal kombel viis selle postulaadi teinegi pool kirjutaja mõtted jälle nõukogude elule. Tollane legend rääkis fotograafist, kes olla arreteeritud selle pärast, et pildistas väljamõeldud fakte.
Jüri Lina teemad on köitvad, sest keda siis ei huvitaks, mida kõike meie eest varjata püütakse.
Saime teada, et pea kõike, mis maailmas toimub, juhivad massoonid ehk vabamüürlased. Et need organisatsioonid on ise päris vanad ja sama vana on ka kriitika nende vastu. Hammast olla proovinud nii mõnedki kirikud ja KGB. Kui vabamüürlased tõepoolest tahavad kehtestada oma uut maailmakorda, mis sisaldavat igasugust kurja, millest osa esineja ka ette luges, tundub organisatsioon olevat suhteliselt ohutu ja hambutu, sest aega on neil selleks olnud juba sajandeid. Esimene teadaolev vabamüürlast tähistav sõna tulnud üldlevinud teadmiste kohaselt kasutusele 14. sajandil, ja nad pole ikka veel oma tööga lõpule jõudnud.
„Lina ütles seda ja Lina ütles toda, aga mina ei ole midagi öelnud, mina vahendan ainult seda, mis seisab originaaldokumentides,“ ütles esineja. Loengus dokumente vahendades jäid sageli ebaolulisteks nii nimed, kes tegutsevad (näiteks üks USA naispolitseinik) kui ka ajad, millal tegevus toimus. Kui jutt läheb konkreetseks, on esineja andnud allkirja, et ta ei avalda, millest jutt oli. Kahtlemata väga tõhus taktika, eriti kui allkirja andnu kuulajale sel hetkel sügavalt silma vaatab.
Te pole sellest kuulnudki
Siinkohal tahaks kindlasti rääkida ka ühest põnevast iseärasusest kõne tempos. Ääretult kuulajasõbraliku ja suhtleva esinejana pöördus Lina sageli küsimustega publiku poole. Järgnes paus – parasjagu nii lühike, et jõudsid vaevalt sellele mõtlema hakata, kui lektor hasartselt edasi tormas. Mis ei ole ime, kui inimene räägib asjast, mis teda ennast tugevalt köidab. Et see hakkas korduma, tekkis isu asja veidi põhjalikumalt vaadata.
„Suurt osa asju, mis on maailmas toimunud, me ei tunne – meil ei ole õrna aimugi,“ rääkis Lina. „Suuremalt jaolt vaikitakse asjad maha. Konkreetne kontrollküsimus: kui paljud teist on kuulnud Soome kuningriigist?“ esitas ta publikule küsimuse, millele järgnes paarisekundiline paus, mil vähemalt minu aju jõudis end vaevalt liigutada. Kannatamatu lektor jätkas: „Ei olegi kuulnud?“
Kes teavad, need muidugi teavad, ülejäänutele jääb mulje, et on tegemist sündmusega, mida üritatakse kõvasti varjata. Kui pärast loengut enda aeglast mõtlemist siunates igaks juhuks sündmust guugeldasin, oli see meie laiatarbe infootsingut kasutades täiesti olemas. Et siinkirjutaja ennast ebamugavalt tundis, tuli sellest, et ajalooõpingud jäid aastate taha.
Põnev oli kuulata, kuidas lektor vaheldumisi kritiseeris demokraatiat kui ühiskonnakorraldust, mis lubab käpardid võimule – mis muidugi on massoonide eesmärk – ja süüdistas võimul olevaid või olnud tegelasi ebademokraatlikkuses. Üks ei sega ju kuidagi teist.
Osa laupäevasest esinemisest oli pühendatud terviseteemadele. Seda loomulikult ka vormis, et arstid seda ju ei räägi. Jüri Lina soovitas tervise huvides suurtes doosides vitamiinide kui ja toidulisandite tarvitamist. Rääkides taimeravist, rõhutas lektor, et arstid ei saaks seda ju soovitada, sest muidu võiksid nad oma litsentsi kaotada.
Meie arstid vist ei karda
Loodetavasti meenutasid Jõgeva kuulajad selle peale soojalt oma endist perearsti, kes lihtsamate viiruste puhul soovitas ikka esmalt sümptomaatilist ravi – meega kummeliteed ja kodus väljapuhkamist. Loengus nimetatud vitamiinid ja aminohapped on loomulikult eluks väga olulised, aga ehk siiski küsivad inimesed õige doosi valimiseks abi oma arstilt või apteekrilt.
Jüri Lina loengu jälgimine mõjus intellektuaalselt väljakutsuvana. Ja kindlasti inspireerivana neile, kel kavas oma loomingut müüa. Kes meist ei tahaks näha filmi, mille levikut praeguses Eestis püütakse piirata?
Ja sellega, et inimene peaks ise mõtlema, mitte uskuma kõike, mida talle ette püütakse sööta, lihtsalt peab nõustuma.
ANDRA KIRNA
