Kultuurimälestiste rüüstamine, vargus või röövimine põhjustab paljudes inimestes märksa suuremat pahameelt kui mõni teine varaga seadusevastane ning ebaeetiline ümberkäimine. Sellistes tegudes saab kannatada paljude põlvkondade loodud kunst, arhitektuur, kirjavara, millesse sügava huvi ja imetlusega suhtutud. Nii materiaalset kui ka vaimset kahju tekitavate kaabakate ohjeldamiseks on tarvis ühisrinnet, mis hõlmaks nii tasemel õigus- ja korrakaitset, kodanikujulgust, samuti psühholoogilisi mõjutusvahendeid.
- sajandist on kultuurimälestiste hävitajaid kutsutud vandaalideks. Nimi tuleb muistsest germaani hõimust, kes aastal 455 rüüstas Roomat. Üheks viimaseks avalikuks tulnud vandalismiaktiks on autoakende sisselöömine Järva-Jaani vanatehnika varjupaigas.
„Eriti kurvaks teeb, et tegemist on muuseumi eksponaatidega, mis jutustavad meie autotehnika ajalugu,” ütleb ajalehes Järva Teataja vanatehnika varjupaiga rajaja ning eestvedaja Tuve Kärner, keda kui ajaloouurijat, kollektsionääri, kultuuritegelast ja vabatahtliku tuletõrje propageeriat teatakse hästi ka Jõgevamaal.
Vandalismil on erinevad põhjused
Möödunud laupäevases Vooremaas oli lühisõnum: Jõgeval varastati pink. Sotsiaalmeediast võis lugeda, et tegemist oli Jaama tänaval Betti Alveri muuseumi läheduses asuva pingiga. Filmis „Varastati Vana Toomas” läks Tallinna linnavalvur ise rändama, pingil seda võimet paraku pole.
Vandalismi võivad esile kutsuda mitu põhjust. Vandaalide Rooma rüüstamise tagamaad olid sotsiaal-poliitilised. 1905. aasta revolutsiooni ajal tõukas mõisaid põletama eestlaste sajanditepikkune kannatamine mõisnike surve all, sellest tingitud viha ja trots. Mõnelgi pool väljus protsess poliitilistest piiridest, muutudes mõttetuks lõhkumiseks ja hüsteeriaks.
Kuigi paljudes talupoegades ja maatöölistes oli sajanditepikkune vastumeelsus mõisnike rõhumise vastu, ei algatanud nad sageli mõisate põletamist ise. Tavaliselt organiseerisid seda revolutsiooniliselt meelestatud töölised linnadest. Ajalooraamatustest võib lugeda, et „mängu” juhtisid toonased Eesti vasakpoolsete liidrid Hans Pöögelmann ja Aleksander Kesküla, kes esimese maailmasõja ajal olid sidemeheks Saksa keisririigi ja Vene bolševike vahel. Temast jutustab Hardi Volmeri mängufilm „Minu Leninid”.
Usutavasti ei lõhutud vanatehnika varjupaigas autode aknaid vaenust vanade, paljuski nõukogudeaegsete autode ja teiste liikuvate masinate vastu. Küllap polnud ka Betti Alveri muuseumi juures paikneva pingi ärandajal või vargal midagi kirjanduse või Betti Alveri loomingu vastu.
Sarnased teod saavad suuresti alguse erinevatest psühholoogilistest teguritest: soov emotsioone väljendada, kaaslastele ennast julgena näidata, tunda rõõmu teiste kurbusest ja vihast, mida rüüstamine ausates ja kultuurilembelistes kodanikes tekitab.
Parimaks ravimiks on sport
Rüüstamist, lõhkumist ja purustamist kutsub esile ka kibestumine. „Kui inimene tunneb end alamale positsioonile panduna, sest talle tundub, et teda ei hinnata, tõrjutakse eemale või jäetakse töötuks, siis võib ellujäämise instinkti tootev energia muutuda agressiooniks,” kirjutatakse internetis olevas materjalis „Head haridust luues”, mille on kirjutanud Taimi Schmidt.
Oleks mõttekas, kui iga tabatud vandaal analüüsiks oma teod läbi koos psühholoogiga või laseks koguni vaimset tervist kontrollida psühhiaatril. Parimaks „ravimiks” ebaseadusliku, kultuurivaenuliku ja amoraalse väljaelamise vastu on sport.
Et potentsiaalsete vandaalide hulka kuulub eeldatavasti rohkem poisse, mehi ja noormehi, tuleks erilist tähelepanu pöörata iseäranis mehisust ja vaprust eeldavate spordialade edendamisele. Olgu selleks siis poks, jäähoki, maadlus, saalihoki jne.
Nende spordialade populaarsus ja edukäik eeldab väljaõppinud ja võimekaid treenereid-õpetajaid, kes oleksid spordihuvilistele tugevateks liidriteks ja autoriteetideks. Mõistagi sõltuvad spordialade arenguvõimalused kaasaegsete spordirajatiste olemasolust ja väljavaadetest neid renoveerida ja ehitada.
Alternatiivsete positiivsete tegevustega ja psühholoogilise nõustamisega võib palju korda saata, pahandusi ja õigusrikkumisi ära hoida. Kui kellegi süü rüüstamises, lõhkumises juba kindlaks tehtud, tuleb õiguskaitseorganitel otsustada vastavalt teole rangem või leebem karistusmäär. Karistamatuse tunnet ei tohi tekkida.
„Igal karistamata jäänud kuriteol on terve põlvkond järglasi,” on öelnud 19. sajandi inglise filosoof oma „Sotsioloogiliste uuringute” järelsõnas.
Kui vandalismiobjektiks on olnud tuntud ajalooline-kultuurilooline ehitis, mälestusmärk, looduskaitsealune park või puu, siis avalikku huvi arvestades oleks mõttekas avaldada süüteo kordasaatja nimi ka ajakirjanduses või sotsiaalmeedias.
JAAN LUKAS, ajakirjanik
