Kristina Šmigun-Vähi sõnul oli lõppenud suusahooaeg tema jaoks üks huvitavamaid, kuigi tal polnud lihtne pärast tütre sündi tippsuusatamisse tagasi tulla. Samas suutis ta enda ümber koondada sellise meeskonna, kes kõik uskusid tema tagasipöördumise edukusse.
Alates 1999. aastast on Eesti parima naissuusataja Kristina Šmigun-Vähi üheks toetajaks Põltsamaa suurim ja tuntuim ettevõte AS Põltsamaa Felix. Just seetõttu leidis kolmapäeval aset Kristina kokkusaamine ka Felixi esindajatega, kellega meie parimal naissuusatajal oli pikem jutuajamine. Ta andis ülevaate oma sportlasekarjäärist ning vastas kuulajate küsimustele.
Lootis kulda
Kõik Kristinaga kohtuma tulnud inimesed olid seda meelt, et tema hõbedasel medalil on kullaläige. Just nii oluliseks hindasid nad meie parima naissuusataja saavutust pärast emaks saamist.
Šmigun-Vähi sõnul on tippsportlasena emaks olemisel nii plussid kui miinused. Plusspoolele võib kanda tõsiasja, et kohe pärast treeningult naasmist aitavad emakohustused spordiga seotud mõtted peast välja heita ja ta saab ennast pühendada pereelule. Miinusena jäi tal aga emana vahel tegemata mõni sportlasele vajaliku harjutus.
Usk oma sportlikku kõrgvormi taastus Kristinal eelmise aasta augustis, mil ta treeningul jooksuraja rekordi saavutas. Parim naissportlane tunnistas, et koges lõppenud hooajal kõike hoopis teisiti kui varasematel aastatel. Küll ei jäänud ta sellel hooajal rahule klassikastiili suuskade ja nende määrimisega. Kristina Šmigun-Vähi sõnul kaalub ta praegu kaks kilogrammi vähem kui Torino olümpial ning seetõttu oli ta raskustes oma kehakaalule sobivate suuskade väljavalimisega.
Kristina Šmigun-Vähi sõnul visati küll nalja selle üle, et Eesti mehed määrisid poolatar Kovalčiku suuski paremini kui tema omi. Tegelikult oli poolatarist suusataja Kristina hinnangul sellel hooajal väga heas sportlikus vormis ja see tagas talle ka suurepärased tulemused.
Lapsepõlves oli vähem ahvatlusi
Kristina tuletas oma lapsepõlvest meelde tollaseid treeninguid, kus ta jooksutrennis vahel emale kurtis, et tal jooksu ajal sees “pistab”. “Pista vastu,” soovitanud ema.
Pingutus ja enesepiitsutamine ongi “ravim”, mis aitab keha signaalidega toime tulla. Sportlase sõnul tähendab pingutamine ka seda, et pidevalt tuleb oma sportlike eesmärkide piiri edasi nihutada. Ta meenutas, kuidas suutis lapsepõlves Otepää-Kääriku vahel joostes teatud aja järel jooksuringile kulunud aega minuti jagu parandada. Pidevalt ei saa muidugi sportlikud tulemused ühesuguses tempos paraneda.
Suusataja kiitis tagantjärele aega, mil ta tippsportlaseks kujunes. “Meil, tollastel noortel, polnud siis internetti, polnud ka kaubanduskeskusi, vähesed teleprogrammid olid igavad ega meelitanud noori telekate ette. Meil ei jäänudki muud üle kui õue sportima minna,” nentis ta.
Šmigun-Vähi sõnul ei möödunud tema lapsepõlves ühtki päeva spordita. Tema isa Anatoli Šmigun võttis teda sellel ajal tihti Venemaale spordilaagritesse kaasa. “Minu jaoks kaalus sport lapsepõlves üles kõik muud ahvatlused,” kinnitas tippsuusataja.
Lubadus tuleb täita
Rääkides tipptulemusteni jõudmisest, lausus olümpiamedalist, et tippu jõudmisel tuleb olla eriti hoolikas ja tähelepanelik. Igal tippsportlasel on olemas täiesti individuaalne treeningprogramm. Tippsportlast piitsutab tagant ka tema poolt meedia vahendusel välja öeldud eesmärk. Kristina tunnistas, et just selline lubadus paneb sportlasele kohustuse see täita. Vähemalt tema puhul on see nii.
Kristina sõnul tuleb meil ilmselt lähitulevikus nõustuda tõdemusega, et Eesti suusatamises nii kuldset aega, nagu see viimased 10-15 aastat on olnud, pärast praeguste tippude lahkumist niipea ei tule. Šmigun-Vähi hinnangul on tippsuusatajad ise “süüdi“ selles, et on eesti rahva medalitega ära hellitanud. Kuues koht, mis on ju maailma tasemel võistlustel suurepärane tulemus, polnud viimastel aastatel eestlaste jaoks mingi tulemus. Suusataja arvab, et võib-olla kerkivad vahepeal esile tipud mõnedel teistel spordialadel, miks mitte näiteks suusahüpetes. Nüüd on selle alaga tegelemiseks ka Otepääl head tingimused loodud. Samas tema arvates murdmaasuusatamine Eestis oli, on ja jääb.
Mis saab meie suusakuningannast pärast sportlasekarjääri lõppemist? Asjaosaline ise tunnistas, et treenerit temast ei saa, sest peab ennast selle ameti jaoks liialt nõudlikuks. Tegelikult on tal väga keeruline mõelda sellele, mis saab pärast sportlasekarjääri lõppu, sest sport on olnud talle kogu elu sisu ja mõte. Ent inimesena, keda on elus edasi viinud ülitugev tahe ja sihikindlus, leiab tänane tippsuusataja endale kindlasti sobiva rakenduse ka tulevikus.
iii
TOOMAS REINPÕLD
